Hõljudes maa ja taeva vahel

Ehkki paljude jaoks on arusaamatu, miks peaks kaine inimene tehniliselt korras ja pädeva juhiga lennukist välja hüppama, on langevarjundus võrdlemisi ohutu ala. Pigem sisseharjunud kõrgusekartus kui hirm tehnika tõrkumise ees hoiab paljusid sellest alast eemal.

"Kõrgusekartus on inimlik tunne, meil on palju inimesi, kes ütlevad, et ma kardan kõrgust ja ma kindlasti ei hüppa sealt alla. Samas tuleb iga aasta sadakond algajat kursustele ja nendest jätavad hüppamata kõigest protsent või paar. Mina kardan kõrgust pigem üheksanda korruse rõdu äärel kui lennukis 4000 meetri kõrgusel, võiks öelda, et kardan hoopis madalust," räägib Raul Reap, kes igapäevaselt töötab Estonian Airis.

Ka oma vabal ajal ei suuda Raul olla taevalaotusest kaugel ning naudib igal võimalikul juhul lennukitest alla hüppamist. Alates 1997. aastast on tal seljataga juba 830 hüpet ning teda tuntakse hinnatud instruktorina. "Kui kord lendamise viga külge sündinud, siis otsid igalt poolt leevendust, see on ravimatu haigus," põhjendab Raul, kes lisaks tegeleb ka purilennundusega.

Teada-tuntud tõde on, et tapab maapind, õhus nii kergelt surma ei saa, kui just kellegagi kokku ei põrka. "Esimesel maandumisel võib natuke jalgu põrutada, sest õiget tunnetust ei ole käes," tunnistab Jane, kes peab ennast maandujaks stiilis parem-riided-mustad-kui-kondid-katki. "Kord oli maandumisel täitsa kõhe tunne, kuna minu maandumisrajale sõitis auto ette. Vaatasin, heakene küll, ma maandun auto taha, suunasingi oma tee auto taha, aga masin peatus ja juht jäi lobisema mingi piigaga. Mõtlesin, et ei ole hullu, maandun siis auto ees, aga just siis hakkas auto taas liikuma. Sellel hetkel ei jäänud midagi muud üle, kui hakkasin kõvasti karjuma. Juht nägi mind ja sõitis eest ära. Kui ta poleks mind näinud, oleksin olnud nagu postmark masina katusel," naerab Jane küllaltki traagiliselt lõppeda võinud seika. Marilingi tunnistab, et on maandunud mõned korrad lennuvälja kõrvale põllule, aga kõik on siiamaani hästi läinud. "Kujutasin enne ette, et maandumine on hullult valus ja langevarju üldse juhtida ei saa ning et oled õnnega koos, kui terveks jääd. Tegelikult on see ikka palju ohutum," räägib algaja Marilin.

Algajad hüppavad kõhuli, see on kõige rahulikum, langevari avatakse samuti kõhuli. Pea alaspidi on ennast äärmiselt raske hoida. "Olen pea alaspidi hüppamist harjutanud, kui sellisest asendist kõhuli keerata, siis on põrutus üsna suur, sest kiirus taandub 300 km/h pealt 200 km/h peale. Samas kõigile ei meeldigi kiiresti kukkuda. Näiteks Eeva-Liisa hüppab juba pikemat aega kujundhüpet," teab Raul rääkida.

Eeva-Liisa tunnistab, et mingist hetkest läheb tavapäraselt hüppamine igavaks. Ta moodustas kolme teise hüppajaga tiimi, kellega hakkasid koos harjutama.

"Alguses pusserdasime kõvasti, aga nüüd, pärast seitsmendat hooaega, hüppame juba väga korralikult," kiidab Eeva-Liisa oma tiimi. "Eestis hüppame omal käel, treenerit siin ei ole. Maa peal paneme kõik paika, mis kujundeid teeme. Hüppel võtame need kõik lindile ja pärast analüüsime. Me oleme oma tiimiga neli korda Rootsis laagris käinud, kus on Ameerika tipphüppajad, kes on mind treeninud. Tegelikult on see harjutamise asi - mida rohkem hüppad, seda rohkem oskama hakkad. Aprillis käisime Floridas suurte kujundite laagris, see andis samuti kogemust juurde," räägib Eeva-Liisa, kelle üheks sihiks on maailmameistrivõistlused Saksamaal. "Kujundhüppes on naljakas, kui mõnikord ühel tiimi liikmel läheb meelest ära, mis kujundit järgmisena teha. Me nimetame seda brainblock'iks, siis on õhus suur kätega vehkimine ja õpetamine - üks vaatab arusaamatu näoga, kui teised ümberringi vehivad. Seal üleval ju rääkida ei saa," naerab Eeva-Liisa.

Kujundeid, mida saab õhus teha, on väga palju. Võistlejad peavad tegema võistlustel 35 sekundi jooksul võimalikult palju kujundeid. Maailma rekord nelja hüppajaga tiimides on 42 kujundit ehk üks kujund vähem kui sekundiga. Keskmiselt jäävad tulemused 25 kujundi piiresse. Eeva-Liisa on teinud võistlusajas kõige rohkem 16 kujundit.

On veel palju võimalusi, mida langevarjuhüppesport pakub. Hüpatakse näiteks tiibkostüümidega, et rohkem õhus püsida ja lennelda, võib ka hüppelaua alla panna ning harrastada skysurfing'ut. Mõned aga soovivad hoopis täpsusmaandumisel üksteisega mõõtu võtta. Igaüks leiab sellel alal endale sobivaima tee.

Hüppajad hoiatavad, et langevarjundus on haigus, millest on raske lahti saada.

Kuna Eestis tehakse hüppeid vaid suvel, siis talvel hakkavad langevarjurid nägema igasuguseid veidraid unenägusid.

Jane meenutab: "Ükskord nägin, et kukkusin ja vari ei avanenud. Potsatasin kinnise varjuga ühe tädikese aeda. Pühkisin põlved puhtaks ja hakkasin ära minema, kui ühtäkki tuli tädi minu juurde ja küsis, kuhu ma lähen tema sitsikleidiga. Mina kohe vastu, et see on hoopis minu langevari, aga tema ajas ikka vastu, et olen tema sitsikleidi pihta pannud ja nii me siis seal vaidlesime, kuna kumbki jonni ei tahtnud jätta."

Öeldakse, et kui on soov teada, miks linnud laulavad, küsi seda langevarjuritelt. Samas - oma silm on kuningas, proovi ära!

Fotod: Meeli Küttim, Villem Alango ja Marilin Liiv