Liigväikse ümberjaotamise hädad

Kogu loodud rahvatulu koguneb kõigepealt tootmis- ja teenindusettevõtteisse. Mõnelegi ettevõtjale jääb sellest väär mulje, nagu olekski nemad ainsad tulu loojad, keda sunnitakse osa sellest ümberjaotamise käigus teistele loovutama - töötasuna töötajatele ja maksudena riigile. Loomulikult tunduvad töötajate ja riigi nõudmised enamikule ettevõtjatest ebaõiglaselt suured. Ja nad teevad kõik, et "ebaõiglust" paljastada ning ettevõtlust ohustavat ümberjagamist halvustada.

Eestis hoiatatakse pidevalt, et töötasu ei tohi tõusta kiiremini kui tootlus. Aga kas meie töötasu üldse vastab praegu töötajate tööpanusele ELi keskmisel tasemel? Miks Eestis annavad näiteks transpordiettevõtted auto- ja bussijuhtidele nii madala tootlikkusega tööd, et need teenivad 4-5 korda Soome ametikaaslastest vähem? Kas Eestis on politseiniku töö pättide püüdmisel või meditsiiniõe hoolitsus haige eest tõesti mitu korda väiksema "tootlikkusega" kui Soomes? Mitte sinnapoolegi, vahe võib kõige enam olla 20%, mitte 4-5 korda. Ei tasu siis imestada, kui Eesti inimesed lähevad tööle välismaale - ettevõtjate juurde, kes pakuvad tootlikumat tööd ja kõrgemat palka. Ka Eestis peaks töötasunõuete ebaõigluse asemel tegelema pakutava töö liiga madala tootlikkuse probleemiga.

Eestis ei jätkuvat paljudel aladel kvalifitseeritud tööjõudu. Loomulik, sest kümme aastat tagasi jäeti kutse- ja kõrghariduse nüüdistasemele viimiseks vajalikus mahus ümberjagamine tegemata. Siis tundus see ülearune, sest sai kasutada veel nõukogude ajal koolitatud spetsialiste. Need olid pere ja kodu küljes kinni, seetõttu sandikopikate eest saadaval.