Liigväikse ümberjaotamise hädad
Kogu loodud rahvatulu koguneb kõigepealt tootmis- ja teenindusettevõtteisse. Mõnelegi ettevõtjale jääb sellest väär mulje, nagu olekski nemad ainsad tulu loojad, keda sunnitakse osa sellest ümberjaotamise käigus teistele loovutama - töötasuna töötajatele ja maksudena riigile. Loomulikult tunduvad töötajate ja riigi nõudmised enamikule ettevõtjatest ebaõiglaselt suured. Ja nad teevad kõik, et "ebaõiglust" paljastada ning ettevõtlust ohustavat ümberjagamist halvustada.
Eestis hoiatatakse pidevalt, et töötasu ei tohi tõusta kiiremini kui tootlus. Aga kas meie töötasu üldse vastab praegu töötajate tööpanusele ELi keskmisel tasemel? Miks Eestis annavad näiteks transpordiettevõtted auto- ja bussijuhtidele nii madala tootlikkusega tööd, et need teenivad 4-5 korda Soome ametikaaslastest vähem? Kas Eestis on politseiniku töö pättide püüdmisel või meditsiiniõe hoolitsus haige eest tõesti mitu korda väiksema "tootlikkusega" kui Soomes? Mitte sinnapoolegi, vahe võib kõige enam olla 20%, mitte 4-5 korda. Ei tasu siis imestada, kui Eesti inimesed lähevad tööle välismaale - ettevõtjate juurde, kes pakuvad tootlikumat tööd ja kõrgemat palka. Ka Eestis peaks töötasunõuete ebaõigluse asemel tegelema pakutava töö liiga madala tootlikkuse probleemiga.
Eestis ei jätkuvat paljudel aladel kvalifitseeritud tööjõudu. Loomulik, sest kümme aastat tagasi jäeti kutse- ja kõrghariduse nüüdistasemele viimiseks vajalikus mahus ümberjagamine tegemata. Siis tundus see ülearune, sest sai kasutada veel nõukogude ajal koolitatud spetsialiste. Need olid pere ja kodu küljes kinni, seetõttu sandikopikate eest saadaval.
Madalat maksukoormust kui võluvitsa hoides ei ole hariduse rahastamises otsustavat pööret toimunud. Me lõikaksime liiga tagasihoidliku ümberjagamise kibedat vilja veel kümmekond aastat ka siis, kui kohe nüüd haridust nõutaval tasemel rahastama hakkaksime. Kuid ettevõtjad peavad arvestama sellegagi, et tänapäevase ettevalmistuse saanul on liikumisvõimalus ja -valmidus kogu ELis. Kus tasuvat tööd pakutakse, sinna ta läheb.
Eestis on tööinimeste tervis kehvem ja eluiga lühem, sest me püüame tervishoiule nii vähe "ümber jaotada" kui võimalik. Ettevõtlus on riskantsem ja ohtlikum - me ei taha õiguskaitsesüsteemidele piisavalt "ümber jaotada". Hiljuti hoiatas Eesti Telekomi juht Jaan Männik Eesti Päevalehes Eestit vanade ELi maade aegunud sotsiaalmudelite eest, sest need tekitavad harjumuse heaolus elada. Selline inimene tahab teha ainult meelepärast tööd, on tööandja suhtes nõudlik ja tunneb oma seaduslikke õigusi - ühesõnaga tülikas tüüp.
Me vajame innovatiivseid ettevõtjaid, kes suudavad pakkuda tootlikku ja tasuvat tööd. Rahvatulu suuremas mahus ümber jaotamata sellist ettevõtlust ei teki.