Eesti esimene ja ainus mustlasrestoran Marcelle asub Tallinna vanalinnas. Põneva kujundusega toidukoht pole kiirustajate jaoks.

Samas kohas on üritatud käivitada nii jämedat keskaja- kui ka eksootilist Havai restorani, mõlema eluiga jäi lühikeseks. Mustlased sobivad siia igatahes palju paremini kui Havai. Sisustuses domineerivad üle kõige suitsunud võlvkaared, pilku püüavad mustlastemaatikaga seinamaalid ja tulipunased laudlinad.

Päevasel ajal saab Marcelles suhteliselt odavat lõunat, päevasuppi, kahes suuruses päevapraadi ja magustoitu. Hinnad on kesklinna kohta mõõdukad nagu ka maitsed.

Õhtumenüü kiituseks peab ütlema, et seda on huvitav lugeda. Roogade nimetused on esmalt mustlaskeeles (vähemalt arvan nii), järgneb eestikeelne selgitus. Eelroogade hulgas on näiteks Gurvano mass ehk mustlanna Hedviga korjatud jõhvikatega marineeritud rostbiif pohlapadjal soolakurgiga, pearoogades Tšorahani romnjaki rezepta, ehk eesti keeli ümberseletatult kavala mustlasnaise kööginipp - toorjuustuga täidetud kana kõrvitsa risotto, pähklikastme ja hautatud köögiviljadega.

Nimelemmikuks sai mulle Tšjordi kahni - rulaad nihverdatud kanast puuviljasalatiga, maitselemmikuks Zmijaki makitsa ehk üllatav nõiakotike - kana-toorjuustu täidisega pannkoogist kotikesed. Muidu suhteliselt tavalised täidisega pannkoogid polnud seekord rulli keeratud nagu tavaliselt, vaid tõepoolest kotikestena kokku volditud, sibulapealsetega kokku seotud ja ahjus üle küpsetatud: tõeliselt leidlik serveering iseenesest nii tavalisele roale. Ka täidis oli parajalt mahlakas.

Teine soe eelroog, õllepliinid, mida menüü lubas kalamarja-sibula hapukoorega, ei suutnud pannkoogikotikestega konkureerida ei maitses ega välimuses. Värskelt pannilt tulnud pliinide krõbedust enam ei olnud, selle asemel oli mikroahju-sitkus. Lubatud sibulat hapukoores polnud, seal leidus vaid üksikuid kalamarjaterakesi.

Pearoogadest saan kiita küpsetatud lambaliha savipotis, Grafosko bakrano massi ehk lihakaupmees Grafo lambarooga. Ka teised maitstud lihad olid hästi tehtud, soovida jätsid vaid uhkema prae igavad köögiviljalisandid. Kusjuures tekkis kahtlus, kas kaste polnud mitte purgist pärit.

Hea oli see, et lisaks klaasiveinile sai siin ka karahvini, täpsemalt küll kannuga veini tellida. Toredas savikannus serveeritud veini kvaliteet polnud kahjuks eriti hea, lõhnas oli hallitust tunda. Viinajoojatel oli mõnusam: esiteks on siin viinavalamisest tehtud omaette etendus, teiseks - viinaklaasid on korralikud, ehtsad klaasid, mitte pitsid.

Marcelle pole kiirustajate jaoks. Kahekäigulisele kolme inimese õhtusöögile kulus kaks ja pool tundi. Mitte et meil kiire oleks olnud, seekord sobis see meile väga hästi.