Ma ei ole Heleniusega nõus

Artiklis "Eesti majandus on ülekuumenenud" ennustab investeerimispankur Joakim Helenius Eestile järgmiseks aastaks senisest tunduvalt madalamat majanduskasvu. Tahan Heleniusele vastu vaielda. Ma pole nõus Eesti praeguse kiire majanduskasvu seletusega, et see põhineb vaid laenurahadel, kinnisvaral ning tarbimisel. Ühe riigi majandus ei arene kunagi täpselt ja ühtlaselt igal majandusalal. Alates Eesti riigi n-ö pankrotistumisest 1991 on majanduskasv väikeste tagasilöökide kiuste olnud kumulatiivne. Majandusreformide käigus uuendatud harud on hakanud toimima. Väga paljud projektid on hakanud pead kandma, ärid jõudnud esimesse küpsusfaasi. Paljude protsesside samaaegne intensiivistumine annab praeguse majanduskasvu põhijõu. Sellele lisanduvad loomulikult üksikud suured tehingud, nagu Hansapank, Sylvester jt.

Ükski firma ei vaata oma investeeringuid ühekordse kuluna. Miks siis hüüavad hääled kõrbes häda inimestele, kes soetavad inimväärseid kodusid pika laenuga? Kui eluaset plaanitakse kasutada 30 aastat, pole ses midagi kahjulikku, kui laenata selleks raha ning kulutada aeg tööle ja eraelule.

Kas need, kes kuulutavad majandusele kiiret jahtumist, käituvad eetiliselt? Miks ei arutleta rohkem teemal, kuidas kohaneda kiire majanduskasvuga, struktureerida majandust ümber vähem pillavaks ja rohkem investeerivaks, säilitada 10% majanduskasv?