Kaks tundi nagu Tarzan

Nõmme seikluspargi viis ronimisrada ootavad julgeid end proovile panema. Umbes 1,5 tundi kestev ronimisretk on närvekõditavalt põnev ettevõtmine.

Iga rada viiest võimalikust kulgeb eelmisest kaks meetrit kõrgemal õhus, on keerukam ning põnevam kui eelmine. Nimetused on roheline, sinine, punane ja must. Põhimõte on nagu suusamägedeski: ohtlikumatele nõlvadele on mõistlik minna alles siis, kui lihtsamatega tuttavaks saadud.

Nõmme seikluspark on arvestanud huviliste laia ringiga. Lihtsamate osade läbimisega saavad hakkama lasteaialapsed, must ronimisrada pakub põnevust aga ka väga heas vormis täiskasvanutele.

Seikluspargi tegevjuhi Vahur Tederi sõnul on külastajate hulgas olnud nii nelja-viieseid kui ka seitsmekümneaastaseid inimesi.

"Iga rada algab redelist üles puu otsa ronimisega ja lõpeb pika õhusõiduga maa peale tagasi," juhatab instruktorineiu Triinu Tee seikluse sisse.

Loomulikult kontrollib ta alustuseks üle, kas turvatraksid on korralikult ümber. Traksid on olulised, nende külge kinnitatakse julgestustrossid, mis aitavad allakukkumist vältida, juhul kui keegi peaks tasakaalu kaotama või vale sammu tegema.

Madalamatel kõrgustel turnides tundub ettevõtmine laheda meelelahutusena. Jalge all kõikuvad köied ning kiikuvatest palkidest teelõigud, mida tuleb ületada, tekitavad pigem lõbusat elevust kui tõsisemat proovilepanekutunnet. Ekstreemsed hetked tulevad siis, kui kõrgused kasvavad ning rajaelemendid muutuvad raskemaks. Kolmanda raja keskel tuleb läbida mõned meetrid võrgust tunnelit, kus paar kiiremat sammu paneb jalgealuse naljakalt vänderdama. Praegu on tasakaalukaotus veel lõbus.

Musta rajani jõudmise ajaks on ronija ülemeelikus märgatavalt kahanenud. Enesekindel üleolekutunne on asendunud teadmisega, et ei olda enam olukorrast üle ning hirm võimaliku vääratamise ees paneb südame tugevalt kloppima.

Must rada pakub tõelisi adrenaliinielamusi ning eneseületamist. Kõrgus võimendab ärevust, nii et ka pooleteistmeetrise hüppe tegemine ühelt vaheplatvormilt teisele nõuab eelnevat keskendumist. Üheksa meetri kõrgusel maapinnast tundub see määratult raskem kui sama harjutus maapinna lähedal.

Võimalus, et keegi päriselt alla kukuks ning viga saaks, on Triinu Tee sõnul väga ebatõenäoline.

Ronija on varustatud kahe turvatrossiga, millest vähemalt üks peab kogu aeg kinnitatud olema. "Üks tross kannatab raskust üle kahe tonni. Kui oled korralikult kinni, siis allakukkumisvõimalust ei ole," ütleb instruktor. Nii seda räägitakse, aga mõistus tõrgub uskumast. Tugevalt pead tõstev alalhoiuinstinkt käsib arvata, et väiksemgi vääratus võrdub kaotamisega.

Raskeks läheb sellest hetkest, kui esimene vale samm päriselt kogetud. Ühest küljest on nüüd küll kindel, et abitross su raskust kannab, aga mõte sellele, mis võiks juhtuda turvatrossita, paneb südame pööritama. Sügava sisse-väljahingamisega saab tasakaalu tagasi ning ülihoolikalt võib retke jätkata.

Viimane Tarzani hüpe, ehk 10sekundiline lend mööda rullikuga varustatud trossi, et puude ladvust jälle maapinnale jõuda, tekitab tõelise joovastuse hakkamasaamisest.

"Huvitaval kombel on raja läbimisel naised tihtipeale meestest tublimad," ütleb Vahur Teder ning põhjendab fakti sellega, et naised ei hinda oma jõuvarusid üle, mis on raja läbimisel oluline: ratsionaalse jõukasutuse ning tasakaalu peale lootmisega teeb seikluspargis rohkem ära kui toore jõuga.

"Oli siin üks ehitajate grupp, noored mehed, üliheas vormis. Lendasid 30 minutiga raja läbi, aga viienda lõigu peal sai jõud otsa ning lasti käed rippu," toob Teder hea näite.

Talvine ning suvine seikluspargi külastusest saab Tederi arvates kaks täiesti erinevat elamust. Talvel lisab põnevust lumi ning teistmoodi valgus, samuti on kõrgelt avanevad vaated talvemaastikus suvistest hoopis erinevad.

Rada on läbitav samamoodi nagu suvelgi, pimedal ajal pakutakse lisaelamusena pealampide kasutamise võimalust, mis annab seiklusele hoopis uue efekti.