Kaks tundi nagu Tarzan

Seikluspargi tegevjuhi Vahur Tederi sõnul on külastajate hulgas olnud nii nelja-viieseid kui ka seitsmekümneaastaseid inimesi.

"Iga rada algab redelist üles puu otsa ronimisega ja lõpeb pika õhusõiduga maa peale tagasi," juhatab instruktorineiu Triinu Tee seikluse sisse.

Loomulikult kontrollib ta alustuseks üle, kas turvatraksid on korralikult ümber. Traksid on olulised, nende külge kinnitatakse julgestustrossid, mis aitavad allakukkumist vältida, juhul kui keegi peaks tasakaalu kaotama või vale sammu tegema.

Madalamatel kõrgustel turnides tundub ettevõtmine laheda meelelahutusena. Jalge all kõikuvad köied ning kiikuvatest palkidest teelõigud, mida tuleb ületada, tekitavad pigem lõbusat elevust kui tõsisemat proovilepanekutunnet. Ekstreemsed hetked tulevad siis, kui kõrgused kasvavad ning rajaelemendid muutuvad raskemaks. Kolmanda raja keskel tuleb läbida mõned meetrid võrgust tunnelit, kus paar kiiremat sammu paneb jalgealuse naljakalt vänderdama. Praegu on tasakaalukaotus veel lõbus.

Musta rajani jõudmise ajaks on ronija ülemeelikus märgatavalt kahanenud. Enesekindel üleolekutunne on asendunud teadmisega, et ei olda enam olukorrast üle ning hirm võimaliku vääratamise ees paneb südame tugevalt kloppima.

Must rada pakub tõelisi adrenaliinielamusi ning eneseületamist. Kõrgus võimendab ärevust, nii et ka pooleteistmeetrise hüppe tegemine ühelt vaheplatvormilt teisele nõuab eelnevat keskendumist. Üheksa meetri kõrgusel maapinnast tundub see määratult raskem kui sama harjutus maapinna lähedal.

Võimalus, et keegi päriselt alla kukuks ning viga saaks, on Triinu Tee sõnul väga ebatõenäoline.

Ronija on varustatud kahe turvatrossiga, millest vähemalt üks peab kogu aeg kinnitatud olema. "Üks tross kannatab raskust üle kahe tonni. Kui oled korralikult kinni, siis allakukkumisvõimalust ei ole," ütleb instruktor. Nii seda räägitakse, aga mõistus tõrgub uskumast. Tugevalt pead tõstev alalhoiuinstinkt käsib arvata, et väiksemgi vääratus võrdub kaotamisega.