Et kultuur jõuaks iga nooreni

Loomulikult, iga idee, mis sisaldab ressursside jagamist ja käiakse välja enne valimisi, kuulutatakse kohe populismiks, raiskamiseks jne. Kuid üks olulisi eesmärke on võrdsete haridusvõimaluste loomine ja seda ressursse ühiskonnas ümber jagamata teha pole võimalik. Äripäeva juhtkiri 9. jaanuaril märgib, et juba praegu on mõnedes klasside õpilastel vanemaid, kes jaksavad oma lapse saata Peterburi, Rooma ja Pariisi ning sestap on ettepanek tarbetu. Kuid palju selliseid juba praegu end välismaal arendavaid klasse ja õpilasi on? Ennekõike käivad välismaal oma silmaringi arendamas nende koolide õpilased, kelle silmaring niigi keskmisest avaram ja kus vanemad kipuvad saama keskmisest paremat sissetulekut. Et väliseksursioonid on kasulikud, võib järeldada tippkoolide põhjal, sest nemad korraldavad neid pidevalt. Kuid Eestil on vaja viia kõigi õpilaste haridusvõimalused tippkoolide tasemele. Riigis, kus pooled töötajatest teenivad kuus 5500 krooni puhastulu või veelgi vähem, on seda riikliku tasakaalustava rollita raske saavutada.

Riigieelarveliselt on õppereiside riiklik rahastamine täiesti jõukohane, sest selle maksumus jääks vahemikku 0,8-1,1 protsenti aastasest hariduseelarvest. Oleme tegelenud juba argisemate muredega hariduses, koolitoit sai garanteeritud kõigile põhikooliõpilastele aasta tagasi ja kutsekoolidele nelja kuu eest. Alates tänavusest on tagatud ka õppevahendite olemasolu kõigile õpilastele. Seega võime mõelda avaramalt ja arvestada, et inimene ei ela vaid leivast. Kultuurireiside üldist teadlikkust kasvatavat ja tsiviliseerivat mõju pole mõtet alahinnata. Tuues noored ( mitte ainult oivikud, vaid ka leigema huviga õpilased) ostukeskustest muuseumidesse on Eesti riigil võimalik võita veel mõni hing haridusele ja kultuurile.

Algatus "Iga laps Kumusse, Ermitaaži, Louvre'i" loodab esimeste tegudeni jõuda juba veebruaris pilootprojekti kujul ja meie tegevusse on kaasatud Eesti juhtivad kunstiajaloolased. Nende abi on kriitilise tähtsusega algatuse õnnestumisel ja selle sisukaks muutmisel.

Oleme läbi aegade uskunud Eesti rahva kultuuriteadlikkusesse, uskunud, et meie oleme need, kes Jakob Hurda sõnade kohaselt teiste rahvaste seas vaimult suureks saavad. Kuid kas me tunneme teisi rahvaid, Euroopa kultuuri ja iseenese pärandit, kas meie noorsugu tunneb seda? Oleks vaja tunda. Tänaste noorte võimalused nende tundmaõppimisel peavad olema laiemad, kui eelkäinud põlvkondadel.