Et kultuur jõuaks iga nooreni

Võrdsed haridusvõimalused, euroopaliku identiteedi tugevdamine ja noorsoo laiem kultuuriline teadlikkus oli eesmärkide kolmik, mille toel sündis Haridus- ja Teadusministeeriumis algatus "Iga laps Kumusse, Ermitaaži, Louvre'i!"

Õppereiside riiklik rahastamine õppekava osana tähendab laiemat arusaama sellest, mis on haridus. Haridus ei tähenda ainult klassis istumist, õpetaja kuulamist ja raamatute lugemist. See tähendab ka õueminekut, väljasõite lähiümbrusesse, tutvumist esmalt oma maa ja seejärel välisriikide kultuuriga kohapeal. Õppematerjali on tarvis õpilasele lähendada, teha selgeks, et raamatumaailm ja reaalne maailm on omavahel tihedas seoses ning ka erinevad õppeained moodustavad omavahel tajutava terviku.

Klassieksursioonid on sündmused, mis annavad selliseks lõiminguks otsesed võimalused. Sellepärast ongi kavas korraldada põhikooli ja gümnaasiumiõpilastele kolm õppereisi põhimõttel "lähedaselt kaugemale" - põhikoolis Tallinna ja Kumu reis, põhikooli lõpus Peterburg ja Ermitaaž ning gümnaasiumiastmes, kus noored põhjalikumalt kunstiajalugu õpivad, Pariis ja Louvre. Nii rakendab õppereis Peterburi teadmised Eesti ja Vene ajaloost, maailma kunstiajaloost, kirjandusest, geograafiast, pakkudes samas elava tõestuse võõrkeelte oskuse kasulikkusest. Kultuuriekskursioon Pariisi lisab sellele laiema euroopaliku mõõtme ja annab võimaluse seostada seda linna ka Eesti vaimuinimeste rännuteedega. Selline näitlikustamine kinnistab oluliselt klassis õpitut, aga tugevdab ka muuseumis käimise ja kultuuritarbimise harjumust. Seega kujutavad õppereisid endast panust nii aineõppe kvaliteeti kui ka õpilase isiksuse arengusse. Reis võib olla noore inimese arengus sama avardav kui hea raamat või rida tunde.

Loomulikult, iga idee, mis sisaldab ressursside jagamist ja käiakse välja enne valimisi, kuulutatakse kohe populismiks, raiskamiseks jne. Kuid üks olulisi eesmärke on võrdsete haridusvõimaluste loomine ja seda ressursse ühiskonnas ümber jagamata teha pole võimalik. Äripäeva juhtkiri 9. jaanuaril märgib, et juba praegu on mõnedes klasside õpilastel vanemaid, kes jaksavad oma lapse saata Peterburi, Rooma ja Pariisi ning sestap on ettepanek tarbetu. Kuid palju selliseid juba praegu end välismaal arendavaid klasse ja õpilasi on? Ennekõike käivad välismaal oma silmaringi arendamas nende koolide õpilased, kelle silmaring niigi keskmisest avaram ja kus vanemad kipuvad saama keskmisest paremat sissetulekut. Et väliseksursioonid on kasulikud, võib järeldada tippkoolide põhjal, sest nemad korraldavad neid pidevalt. Kuid Eestil on vaja viia kõigi õpilaste haridusvõimalused tippkoolide tasemele. Riigis, kus pooled töötajatest teenivad kuus 5500 krooni puhastulu või veelgi vähem, on seda riikliku tasakaalustava rollita raske saavutada.

Riigieelarveliselt on õppereiside riiklik rahastamine täiesti jõukohane, sest selle maksumus jääks vahemikku 0,8-1,1 protsenti aastasest hariduseelarvest. Oleme tegelenud juba argisemate muredega hariduses, koolitoit sai garanteeritud kõigile põhikooliõpilastele aasta tagasi ja kutsekoolidele nelja kuu eest. Alates tänavusest on tagatud ka õppevahendite olemasolu kõigile õpilastele. Seega võime mõelda avaramalt ja arvestada, et inimene ei ela vaid leivast. Kultuurireiside üldist teadlikkust kasvatavat ja tsiviliseerivat mõju pole mõtet alahinnata. Tuues noored ( mitte ainult oivikud, vaid ka leigema huviga õpilased) ostukeskustest muuseumidesse on Eesti riigil võimalik võita veel mõni hing haridusele ja kultuurile.

Algatus "Iga laps Kumusse, Ermitaaži, Louvre'i" loodab esimeste tegudeni jõuda juba veebruaris pilootprojekti kujul ja meie tegevusse on kaasatud Eesti juhtivad kunstiajaloolased. Nende abi on kriitilise tähtsusega algatuse õnnestumisel ja selle sisukaks muutmisel.

Oleme läbi aegade uskunud Eesti rahva kultuuriteadlikkusesse, uskunud, et meie oleme need, kes Jakob Hurda sõnade kohaselt teiste rahvaste seas vaimult suureks saavad. Kuid kas me tunneme teisi rahvaid, Euroopa kultuuri ja iseenese pärandit, kas meie noorsugu tunneb seda? Oleks vaja tunda. Tänaste noorte võimalused nende tundmaõppimisel peavad olema laiemad, kui eelkäinud põlvkondadel.