Jüri Pihel naudib gurmaanlust

Argipäeval ei põlga Pihel ka hakklihakastet. Aga külalistele ja oma pere tähtpäevade tähistamiseks valmistab ta alati midagi erilist. Vahel otsustab varakult, kas pakkuda liha või kala, teinekord sünnib idee alles toidupoes riiulite vahel piineldes.

Olgu tegu uue meediaprojekti käivitamise või toiduretsepti katsetamisega, enne lahingusse tormamist teeb Pihel endale asja olemuse selgeks. See on kõige huvitavam ja samas ka vaevalisem osa protsessis. "Baasteadmised võimaldavad vabalt ainestikus liikuda," selgitab mees.

Gurmaanluse olemust hakkas Pihel mõistma tänu BBC kokasaadetele ja võõrastes maades kogetud maitsetele. Maitsemälestusi püüab ta hiljem kodus toite tehes järele aimata.

"Mind ei ole retseptiraamatud väga palju õpetanud," tunnistab Pihel. "Retsept on ju ikkagi kellegi teise ärakäidud tee ja olen mõnda ka korduvalt proovinud, kuid alati tulevad road erinevalt välja." See-eest on suur rõõm, kui keerulise retseptiga toit, mida pole kunagi maitsnud, õnnestub. Komponente ja vahekordi vaadates Pihel enamasti küll aimab, mis võib tulla, aga mitte alati - vahel üllatab roog hoopis uue nüansiga. Alati ei tule kõik esimese korraga välja. "Ma pole ju professionaalne kokk, kes seisab 20 tundi pliidi juures ja laseb köögi peal väikeses kambris vaid loetud tundideks silma looja," ei lase Pihel üksikutel ebaõnnestumistel tuju rikkuda.

Pihel on veendunud, et maitsvad toidud on enamasti lihtsad toidud. "Kui täiuslik võib olla väikeses Veneetsia peatänavatest ja -kanalitest eemalasuvas restoranis, kus kohalikud käivad, kõige tavalisem mereannipasta," imetleb ta. "Ometi pole selles mitte ühtegi komponenti, mida ma ei teaks ning mida on maitsestatud lihtsalt värskelt jahvatatud meresoola ja pipraga." Reisil olles eelistab Jüri Pihel isikupäraseid, vanu ja rustikaalseid restorane: neis tekib märkamatult side toidu valmistaja-pakkuja ja vastuvõtja vahel. "See ühendus on erakordselt oluline," kinnitab toiduhuviline mees.

Pihel lisab, et sama on koduses köögis valmistatud toiduga: "Kui sööjad on rahul, kandub nende rahulolu minuni. Aga mulle on protsess alati huvitavam kui tulemus, sest oma igapäevatöös ma tegelen ka protsessidega. Naudin seda hetke, mil inimesed hakkavad sööma ja tunnevad neile "võõrast" toidust rõõmu."

Algaja kokana proovis Jüri Pihel järjepanu uusi maitseaineid: tüümian, sibul, küüslauk, rosmariin või siis sool, pipar, natuke muskaati.

Nüüd, pärast kümmet aastat köögis toimetamist, ütleb ta, et põhimõttelist tehnoloogiat teades tuleb ka retsepti teistmoodi läbi mängides ja aineid asendades hea toit.

Piheli köögiaabitsaks on Anni Williani populaarne raamat "Larousse Gastronomique". Sealt on ta õppinud, kuidas "õigesti" süüa teha. Veel kiidab ta Conrani kokaraamatuid.

Kõikvõimalikke toiduvalmistamist käsitlevaid raamatuid on Pihelil kodus mitu riiulitäit. "Kõige paremad on isiksuste kirjutatud teosed. Lisaks meistrite toidufilosoofiale tutvustavad need ka täiuslikku tehnikat. Kõige kehvemad on elustiiliraamatud," sõnab gurmaan oma suurt kokaraamatute kogu hinnates. Neist võib lõputult inspiratsiooni ammutada.

Pihelite kööki täidab kiiskav roostevaba arsenal. Mitmesuguste presside, sõelte, visplite kõrval leidub siin niisuguseid instrumente, mille otstarvet lihtsurelik ei oska aimatagi.

"Mezzeluna'ga hakitakse maitserohelist," selgitab peremees poolkuud meenutava noa otstarvet. "Tegelikult saab ka ainult suure ja väikese kokanoaga köögis hakkama. Need peavad teravad olema. Hea vispel ja saumikser on samuti vajalikud. Ja muidugi elava tulega pliit." Linnoludes tuleb paratamatult leppida gaasi- või induktsioonplaadiga elektripliidiga.

Autor: Tiina Kolk