Uudised
Dani Rodrik
30. jaanuar 2007 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Raha sissevool ei taga kasvu

Midagi on finantsmaailmas valesti. Küsimus pole selles, et arenevaid finantsturge ootaks uus kriis, mis nakataks ka naabreid. Isegi kõige vähemkaitstud riigid tulid eelmise finantsšokkide lainega 2006. aasta mais ja juunis hästi toime. Ei, seekordse probleemi on nähtavale toonud just rahulikud ajad: finantsturgude globaliseerumisest oodatud kasu pole kuskil näha.

Finantsturud hakkasid globaliseeruma 1970. aastatel, kuid alles 1990. aasta paiku loobus enamik arenevaid turge ettevaatusest ning eemaldas piirangud erainvestorite portfellidelt ja pangavoogudelt. Sellest ajast on erakapitalivoolud plahvatuslikult kasvanud, nii et toodetel ja teenustel põhinev kaubandus on selle kõrval tühiseks muutunud. Seega on tõeline finantsglobaliseerumine kestnud vaid ligi 15 aastat.

Kapitalivoogude piiranguist vabastamise taga paistis olevat kõigutamatu loogika. Arvati, et arengumaadel on küllalt investeerimisvõimalusi, kuid neil pole sääste. Seega väliskapitali sissevool lubab neil kasutada rikaste riikide sääste, tõsta oma investeerimismäärasid ja aidata kaasa majanduskasvule. Lisaks arvati, et finantsglobaliseerumine lubab vaestel maadel oma majandustsükleid tasakaalustada ning distsiplineerib ka pillamisega harjunud valitsusi.

Aga asjad ei läinud nii. Nii IMFi kui sõltumatute teadlaste uuringud toovad välja mõistatused ja paradoksid. Nii on raske leida tõestust sellele, et kapitalivood piiranguist vabastanud maade majandus oleks selle tulemusena püsivalt kasvanud. Investeerimismäärad hoopis langesid mitmetel arenevatel turgudel ning ka tarbimist pole see tasakaalustanud.

Kõige kummalisem on see, et viimastel aastatel kõige edukamad olnud maad panustasid välisrahale kõige vähem. Majanduskasvu superstaaril Hiinal on tohutu jooksevkonto ülejääk, mis tähendab, et ta laenab raha muule maailmale. Teiste kiire kasvuga riikide seas on ka Vietnami jooksevkonto põhimõtteliselt tasakaalus ning India on vaid väikses miinuses.

Samuti on Ladina-Ameerika, Argentiina ja Brasiilia ülejäägis ning nende taasleitud vastupidavus kapitalituru šokkidele tuleneb suuresti just sellest, et neist on saanud laenuvõtjate asemel maailmale laenude andjad.

Seega: et toimuvat mõista, tuleb meil leida muu seletus sellele, miks investeeringud ja kasv enamikes vaestes maades endiselt nõrgaks jäävad. Jutt nende säästuvõimetusest lihtsalt ei lähe kokku tõsiasjaga, et edukaimatest arengumaadest liigub kapital hoopis välja-, mitte sissepoole. Kõige tõenäolisem on see, et tegelik tõke on just investeeringute poolel.

Peamine probleem paistab olevat ettevõtlikkuse puudumine ja vähene investeerimine masinatesse ning seadmetesse - eriti neisse, mis tõstaksid eksporttoodangu mahtu. Selle taga on omakorda mitmed institutsioonilised ja turumoonutused.

Kui riigi hädaks on vähene nõudlus investeeringute järele, siis ei ole kapitalivoogudest suurt abi. Nende maade ettevõtted ei vaja tingimata rohkem raha, vaid suuremat kasumiootust oma omanikele. Tegelikult võib raha sissevool teha asjad hoopis hullemaks, sest tavaliselt muudavad nad riigis käibel oleva valuuta kallimaks ja teevad sellega ekspordi vähem tulusaks, vähendades seega veelgi investeerimissoovi.

Seega on kapitalivoogude liberaliseerimise tulemuseks olnud arenevatel turgudel väiksemad investeeringud kaasaegsetesse majandussektoritesse ning lõpuks ka madalam majanduskasv. Seevastu Hiinas ja Indias, mis palju välisraha vastu ei võtnud, suutsid säilitada konkurentsivõimelise valuuta ning seega on ka kasumlikkus ja investeeringud olnud seal kõrgemad.

Sõnum neile maadele, mis finantsglobaliseerumisest veel osa pole saanud, on selge: olge ettevaatlikud. Mitte miski ei ole kasvule saatuslikum kui konkurentsivõimetu valuuta ning kõige kiirem tee raha kallinemise juurde on suur kapitali sissevool.

Nende riikide valikud, kes juba selle "hüppe" on teinud, on keerulisemad. Vahetuskursi kontrollimine on palju raskemaks, kui kapital võib vabalt tulla ja minna. Kuid see pole siiski võimatu, senikaua, kuni poliitikud mõistavad vahetuskursi olulisust ja vajadust allutada kapitali sissevool konkurentsinõuetele.