1929. aasta börsikrahhi peasüüdlane oli keskpank

Börsikrahhist kirjutamine on viimasel ajal saanud paljudele lemmikteemaks. Asjakohane on vaadelda üht maailma enim mõjutanud krahhi, mis laastas USA majandust, aitas võimule natsid ning võis olla üheks II maailmasõja ajendiks. Tegemist on 1929. aasta aktsiaturu krahhiga, mis oli üheks Suure Depressiooni põhjustajaks.

Börsikriisi tekkimise üheks suurimaks süüdlaseks võiks pidada vale rahapoliitikat, mida ajas USA Föderaalreserv ehk tinglikult USA Keskpank. Näiteks pidas 1920. aastatel Föderaalreservi Nõukogu liige Adolf Miller rahapoliitikat aastatel 1927 kuni 1929 "üheks kallimaks veaks, mida Föderaalreserv või mõni teine pangandussüsteem 75 aasta jooksul teinud on". Nimelt otsustas USA Keskpank sekkuda aktsiaturu mängudesse ning kergitas vastukaaluks tõusvatele aktsiahindadele intressimäärasid, samas ei mõjutatud pankade laenuandmist, mis oli tõusu peamine ajend.

1920ndaid loetakse USAs kuldajaks, kuna majandus kasvas kiiresti ja rahvas oli rikkaim kui kunagi varem. Samas ilmnesid probleemid juba aastal 1927, kui USA majandus läks langusesse. Näiteks tööstustoodang langes 10%. Föderaalreserv vastas sellisele olukorrale intressimäära langetamisega, mis kergendas majanduse olukorda. Aktsiaturul oli juba 1926. aasta alguses hinnatõus peatunud ning seisakust saadi üle alles 1927. aasta lõpus. See vastab ka aktsiaturu omadusele prognoosida majanduse käekäiku 6-9 kuud ette.

Aktsiate kiire hinnatõus hirmutas USA Keskpanga ametnikke ning 1928. aastal alustas Föderaalreserv kitsendavat rahapoliitikat. Peamiseks eesmärgiks sai aktsiamulli tekkimise takistamine, kuid sellel perioodil olid aktsiate hinnad veel suhteliselt tagasihoidlikud (1927. aastal oli hinna/dividendi suhe 23, ehk ajaloolisest tasemest 25 madalam) ning majanduse olukord suhteliselt nõrk. Aktsiahindade tõus 1928. aastal jätkus ning need kerkisid 39%. Samal ajal kerkisid dividendid 27%, mis tõstis hinna/dividendi suhte 27 peale ehk ajaloolisest tasemest veidi kõrgemale.

Spekulatiivset mulli kartes reageeris Föderaalreserv agressiivselt ning tõstis intressimäära jaanuari 3,5 protsendi tasemelt juulikuuks 5 protsendile. Arvestades hindade langust 1928. aastal, kerkis reaalne intressimäär 6 protsendini. See on väga kõrge näitaja, arvestades, et tegemist oli majanduslanguse järgse aastaga.

Lisaks alustas Föderaalreserv vabaturul aktiivselt tegevust ning tõmbas pangandussüsteemist raha välja. Sellel oli selgelt negatiivne mõju majanduse aktiivsusele ning 1929. aasta septembris liikus majandus taas langusfaasi. Majade ehitus vähenes, ekspordi mahud vähenesid ning mitmed raudtee-ehituse projektid lükati edasi. Kokkuvõttes saavutas USA Keskpank oma piirava rahapoliitikaga tagurpidi "efekti" - aktsiate hinnatõusu ei suudetud piirata (kuna laenuandmist ei piiratud) ning aktsiate fundamentaalset põhja kahjustati oluliselt - majanduslanguse üle elanud Ameerika sisenes uude langusperioodi.

1929. aasta jaanuaris otsustas Föderaalreserv intressimäära tõsta 6 protsendile. Kitsendav poliitika aktsiaturgudele mingit olulist mõju ei avaldanud ning septembris tegi turg oma selle perioodi tipu. Hinnatõusu üheks põhjuseks olid madalad tagatisnõuded laenudele, näiteks vaid 5dollarilise tagatisega oli võimalik osta 100dollariline aktsia. Lisaks oli börsil kauplemisest saanud rahvuslik hasartmäng - karusell võttis pidevalt tuure üles ning keegi ei tahtnud sõidust ilma jääda. Aktsiate hinna/dividendi suhe kerkis 32,8ni.

Aktsiaturu langus algas septembris ning suurem löök tuli oktoobri lõpus. Pärast suurt langust alustas USA Föderaalreserv stimuleerivat rahapoliitikat ning kergendas krediiditingimusi. Nii hoiti ära likviiduskriis ning aktsiaturu krahhi levimine rahaturule. Aktsiate hinnad taastusid põhjadest, kuid varasem tipp jäi ikkagi kättesaamatusse kõrgusesse. Kuid stimuleeriv rahapoliitika osutus ajutiseks ning pärast likviidsuskriisi likvideerimist muutus poliitika taas kitsendavaks. Ühelt poolt leiti, et tekkinud mullist peab lõpuni õhust lahti saama, teisalt kardeti, et ekspansiivne rahapoliitika loob teise ringi spekulante. Rahapakkumine vähenes ning pikaajalised intressimäärad jätkasid tõusu, mis tähendas majandusele veelgi raskemaid tingimusi.

1930. aastal jätkasid aktsiaturud langust ning aktsiate hinna/dividendi suhe kukkus 16,6 peale ehk ajaloolisest keskmisest 34 protsenti madalamale ning alles siis jõuti konsensusele, et spekulatiivne mull on kadunud. Sisuliselt oli Föderaalreserv oma ülesande hiilgavalt täitnud, kuid hind, mida majandus selle eest maksma pidi, oli kohutav. Majanduslangus kestis kuni 1933. aastani ning tööpuuduse määr ulatus 25 protsendini.

Kui 1920. aastate lõpu kitsendava rahapoliitika õigsuse üle vaieldakse, siis hilisem kitsendav poliitika tõi kaasa majanduslanguse süvenemise ning tähendas aktsiaturgudele sügavat langust. Föderaalreservi tolleaegne käitumine oli selgelt destabiliseeriv.

Eesti Keskpangal on majandusele suuna andmisel tunduvalt väiksem roll kui Föderaalreservil USAs ning aktsiahindade mullistustega seal võitlema ei hakata, pealegi on sellest loobunud ka Föderaalreserv. Eestis tuleks silmas pidada Euroopa Keskpanga tegevust ja kohaliku majanduse edukust.

Niikaua kuni majandusel läheb hästi, ei ole põhjust rääkida börsikrahhist, küll peab arvestama aeg-ajalt turul toimuvate korrektsioonidega, mis järgnevad liiga kiirelt kerkinud aktsiahindadele. Sellistel juhtudel lastakse emotsionaalselt turult õhku välja ning aktsiate hinnad ootavad järele ettevõtete tegelikke majandustulemusi.