XXI sajandil võib vabalt puhkeda demokraatia kriis

Enamik meist, eurooplastest, usub demokraatiasse. Olgu kirglikumalt või siis tagasihoidlikumalt nagu Winston Churchill, kes öelnud, et demokraatia on kõige viletsam süsteem, aga paremat pole seni leitud.

Tõsi on, et Lääne praegune demokraatia koos turumajandusega on osutunud väga edukaks, on taganud inimeste heaolu, turvalisuse ja võimaluse elus edasi jõuda. Ent tasub mõelda sellele, et Lääne demokraatia on inimkonna ajaloos üpris noor. Suurem osa inimkonna ajaloost on kulgenud ebademokraatlikult.

Muistsed demokraatiad, olgu Ateenas või Novgorodis, ei kestnud kuigi kaua, ka Euroopas on kuningad valitsenud kauem kui parlamendid. Ning kõige kauem, üle kahe tuhande aasta küllalt samanäolisena püsinud poliitiline süsteem on Hiina oma, meeldib ta meile või ei.

Kas Teine maailmasõda ja külm sõda näitasid USA ja Lääne-Euroopa poliitilis-majanduslike süsteemide üleolekut totalitaarsetest süsteemidest? Peab meeles pidama, et lääneliitlaste võit sai võimalikuks suuresti tänu totalitaarse NSVLi sitkusele.

Kui Punaarmee ei oleks saanud jagu Wehrmachtist, oleks demokraatia päevad Euroopas olnud loetud ja Ameerika oleks jäänud üksi vastamisi ülivõimsa Suur-Saksa impeeriumiga. Ning nii Saksamaa kui ka Venemaa ajalugu näitab, et noored demokraatiad võivad olla väga ebastabiilsed.

Ühe hästi organiseeritud seltskonna osav kihutustöö ja valmisolek vahendeid valimata võim haarata võib viia totalitarismile.

Ei ole selge, kas NSVLi või Natsi-Saksamaa taoline riik võinuks kesta kauem, kui teda ei oleks kukutanud tugevad välisvaenlased ja oma valitsejate avantüristlik militarism.

Siseriiklikest vastastest suudab totalitaarne süsteem nähtavasti tõhusalt jagu saada ning pole erilist põhjust kahelda, et ta suudaks jagu saada ka majandusraskustest, sundides inimesi lõuad pidama ja edasi teenima. Demokraatia ei saa inimeste püüdluste ja vajaduste pidurdamise-allasurumisega kuigi hästi hakkama. 1930. aasta majanduskriis näitas seda päris veenvalt, tugevdades Nõukogude impeeriumi positsiooni maailmas ning aidates Saksamaal võimule natsid.

Must stsenaarium Lääne tüüpi demokraatiatele ongi minu meelest see, et tõsisema kriisi (olgu see ökoloogiline või puhtalt majanduslik) puhkedes võivad valijad minna kaasa parem- või vasakpopulistidest poliitikutega, kes lubavad vaesumisohus inimestele kõva korda, häid palku, tööpuuduse likvideerimist, immigrantide väljasaatmist ja riigi kunagise suuruse taastamist.

Selliseid poliitilisi jõude on igas Lääne riigis ning pole asjatu karta, et praeguste heaoluühiskondade murenedes nende mõju kasvab, nagu juhtus mitmel pool Euroopas XX sajandil.

Demokraatia ise ei saa luua kõiki oma tõhusaks toimimiseks vajalikke tingimusi. Need peavad olema "väljastpoolt" antud, vähemalt esialgu. Need tingimused on stabiilne majanduskasv, ühiskonna homogeensus ja solidaarsus ning kodanikkonna piisav teadlikkus.

Kõik need tingimused ei ole sugugi alati garanteeritud ja eriti kriisiolukorras võib nende puudumine saada saatuslikuks ka demokraatiale. Veel enam: tänapäeva demokraatia ise võib kergesti hakata töötama iseenda vastu.

Ei ole mingit garantiid, et viimase paarisaja aasta majanduskasv saaks suuremate tagasilöökideta jätkuda. Seda hakkavad väga tõenäolikult takistama ressursside nappus, ökokriis ja tarbijate ülemääraseks paisunud ootused. Nagu näitab Põhja-Iirimaa, veel drastilisemalt aga paljude kolmanda maailma riikide kogemus, ei saa demokraatia toimida vastandlike huvidega rühmadeks jagunenud ühiskondades.

Ning igal pool töötab demokraatiale vastu masside kehv haridustase ja äärmuslik natsionalism ning religioosne fanatism. Demokraatia nõuab seda, et inimesed ei arvaks, et nende usk, olgu tegu kommunismi, islami või kristlusega, on ainuõige ega peaks oma rahvust teistest ülemaks.

Tänapäeva läänemaailmas, ka Eestis, on kõige suuremaid ohtusid demokraatiale ennekõike inimeste valdav orienteeritus tarbimisele, ostmisele, ja reklaami võim. Eesti värsked valimised näitasid, et erakonnadki püüavad end müüa nagu šampooni, lubades õndsust neile, kes nende poolt hääletavad.

Veidi liialdades võiks seda nimetada seadustatud korruptsiooniks, valijate äraostmiseks pististega nagu kiire pensionite ja palkade tõus. Reklaamist läbi imbunud ühiskonnas ohustab demokraatiat ka see, et loosungite ja kaunite piltidega harjuvad inimesed ei suuda enam süveneda probleemidesse, eelistades kaasaminekut reklaami ja propagandaga.

Samal ajal nõuab aina keerulisemaks muutuv maailm enam analüüsi. See paneb suure vastutusele inimestele, olgu need teadlased või ärimehed, kes ei saa loobuda püüdest seda keerulist maailma mõista.

On tõsine oht, et poliitikud satuvad iseenda lubaduste ja klantspiltide vangi, ning karmid otsused, mida vahetevahel tuleks vastu võtta, ei saa valijate toetust. Tõsisemad reformid ja struktuurimuutused, mis nõuaksid näiteks palkade külmutamist või maksude tõstmist, ei saa teoks.

Ning haaravate klantspiltide ja klippide toel võib võimule tõusta mõni osavast demagoogist diktaator.

Usun, et XXI sajand saab otsustavaks ajaks nii inimsoo kui ka demokraatia jätkusuutlikkusele. Pole võimatu, et kaunis tõenäoline elatustaseme langus ja suure osa inimeste võimetus sellega leppida ning leida võimalus ka kasinates tingimustes hästi elada võib viia demokraatia kriisile.

Võib-olla oleks seda kriisi ennetades kasulik hakata õpetama lastele hiina keelt ning kultuuri. Maailma kõige vanemal järjepideval tsivilisatsioonil võiks olla meile anda rohkem, kui praegu oskame arvata.