Eredaimad mälestused jättis tubakatootja Imperial Tobacco Grupi Kesk-Aasia regiooni finantsdirektorina töötanud Ingale Kõrgõzstani vapustav loodus. Pealinn Biškek, kus Inga elas, asub maa põhjaosas, merepinnast vaid 700-800 meetri kõrgusel. Kohalikud nimetavad seda madalikuks, sest silmapiiri varjavad üle 4000 meetri kõrgused mäed. "Meie jaoks on see nii eksootiline ja ilus vaatepilt," õhkab eestlanna. "Mu moskvalannast sõbranna, kellega koos Kõrgõzstanis olime, ütleb, et ta siiamaani tõstab silmad ja otsib mägesid, sest nendega harjub nii ära."
Et Biškeki lähistel asub viis head mäesuusatamiskohta, oli Inga pidev suusataja ja ka niisama mägedes käija. "4000-5000 meetri kõrguseid mägesid nimetatakse seal küngasteks, nendes ei ronita, seal käiakse," selgitab ta. Kodust poole tunni tee kaugusel asus tall, kus Inga ratsutamas käis. "Nii kihvt, kappad seal mägedes! Vahepeal oli tunne, et olen eelmises elus kirgiis olnud. Tundus, et sobin hobuse selga nii hästi!" naerab naine.
Oma Kõrgõzstani elamist kirjeldades Inga kiidusõnu kokku ei hoia. Tema kasutada oli maja ilusa aia ning basseiniga. Olmemurede eest hoolitsesid koristaja, aednik ning autojuht-turvamees, kellega koos Inga väljaspool kodu ringi liikus. Maja ise oli üks paljudest diplomaatilise korpuse elamutest, mida ümbritseb kõrge müür ning millel on valve. Kirgiisid ise seevastu elasid kuni nõukogude võimu tulekuni oma traditsioonilistes elamutes - jurtades. Nüüd on enamiku elupaigaks ikka maja.
Eestlanna jaoks oli peamine marsruut oma kodu, Tobacco uus ja modernne tehas ning Biškeki läänelikkuse keskus hotell Hyatt. Samas Inga nüüdseks 13aastane poeg Anton katsetas oma sõpradega ka kohalikku marsade süsteemi (üks pilet 5 sommi ehk veidi üle poolteise krooni) ja koges selliseid seiklusi, millele emal enda arvates midagi vastu panna pole.
Imperial Tobacco Grupp on maailma neljas tubakatootja. Ingale kui Kesk-Aasia regiooni finantsdirektorile allus kolm osakonda: raamatupidamine, varahaldus ja sisekontroll, pluss veel IT. Oma tööd kirjeldab ta kui klassikalist finantsdirektori tööd, kuid mööda ei saanud ka kohalikest iseärasustest.
"Tegime maksekorraldusi käsitsi paberil ning igaühele pidin allkirja panema ja pitseri lööma," ütleb Inga ja naerab, et seal on ettevõtte tähtsaim varandus pitsat, sest selleta ei kehti ükski dokument. Väiksemates rajoonipankades olid endiselt kasutusel ka veneaegsed tšekiraamatud. Suhtumine oli ka ehtsalt veneaegne. Kord nägi ette, et müntide kohale pidi tõmbama kriipsu. Kui Inga oli sinna kirjutanud nullid, siis saadeti tšekk tagasi ja öeldi, et meil ei ole null-null münti. Aga õnneks hakkas elektrooniline pangandus juba vaikselt arenema.
Suurema osa tehase juhtkonnast moodustasid välismaalased ning tehase piirkond oli nagu omaette saareke, kus kehtisid samasugused reeglid nagu igal pool mujal tänapäeva korporatsioonides. Saarelt välja minnes sattus aga hoopis teise maailma. Kohati tulid välise maailma reeglid ka korporatsiooni territooriumile. Näiteks kui omavahel kohtusid kõrged ülemused, siis Kõrgõzstani traditsioonidele vastavalt naistele kätt ei antud.
"Kui mehed kokku saavad, siis nad alati kätlevad. Aga minule kätt ei antud, sest naine pole ju inimene," muigab Inga. Kirgiisid peavad kätlemise kommet nii tähtsaks, et kui mehed saavad kokku ja tahavad sõimama ning kaklema hakata, siis ka sellele eelneb kätlemine. Aga tundub, et Ingat selline suhtumine eriti ei kurvastanud. Samuti ei jäänud ta Kõrgõzstanis kellelegi ette, sest ta polnud juht, vaid juhi parem käsi. Abiline ei peagi inimene olema.
Kõrgõzstani naisi ehk siis kohalikus mõistes inimese sõpru kirjeldades Inga kiidusõnu kokku ei hoia. Sealsed naised on väga sihvaka kehakuju, klaari naha ja ilusate juustega ning peale kõige muu veel avatud meelelaadiga. Mehed aga eriti meeldejääva välimusega pole. Tehases töötanud naised uurisid Inga käest, ega tal pole vallalisi sõpru välismaal. Üsna tavaline on, et kui Kõrgõzstani tuleb tööle vallaline mees, siis lahkub ta sealt koos kohaliku naisega.
"Minu eelkäija, üks Saksa mees läks koos kirgiisi tüdrukuga ära. Ja kuidas nad nüüd elavad? Hommikul on tüdrukul juba börsiindeksid ja aktsiahinnad internetist välja otsitud, kohv ja võileivad valmis ning ta viib need mehele voodisse," kirjeldab eestlanna hämmastunult. "Millal see kõik mehel lõpuks ära viskab? Selle naisega pole võimalik isegi kakelda: ta on ju kõigega nõus."
Inga jutust selgub, et paljud kirgiisi naised käivad tööl, kuid suur osa on ka lastega kodus ja hoolitseb kodu eest. Mägede madalamates osades kasvatatakse lambaid ja hobuseid. Tõelisi naissoost ärihaisid näeb ainult Kõrgõzstani kaubandusmekades - suurejoonelistel turgudel, ja needki naised on suhtumise "vait, kui mina räägin!" omaks võtnud olude sunnil, kui on tulnud oma perekonda ülal pidama hakata. Ainsaks võimalikuks abistajaks on abivajaja enda klann, sest riik mingeid toetusi ei maksa.
Turud on Kõrgõzstanis tõeliselt imposantsed ning sealse kaubanduse keskused. Biškeki lähistel asub üks Kesk-Aasia suurimaid hulgiturgusid. "Seal avaneb täiesti müstiline vaatepilt: sa näed ainult konteinereid. Ma ei tea, mitu ruutkilomeetrit neid on, igal juhul eksid ära," lubab Inga veidi šokeeritud häälega.
Turud ongi kohad, kus kirgiisid ajast aega endale enamiku vajalikku soetanud, ning see komme elab edasi. Poed on Kõrgõzstanis väikesed ning vähem populaarsed. Inga jäi turult süüa ostes hätta, sest tema eelistab poolvalmis tooteid. Kirgiisi turgudel müüakse aga tooraineid, millest tuleb ise toit otsast lõpuni valmis teha. Hinnad see-eest on eestlase jaoks ülisoodsad.
Turgudel müüakse ka läikivaid ja värvilisi riideid. "Ma paar asja ostsin, aga külla tulnud tütar oli väga pahane. Ütles, et lähen imelikuks ära, olengi juba kirgiis," naerab Inga südamest. Sestpeale lõpetas ta turult riiete ostmise, sest ega inimene ise ju aru saa, millal ta imelikuks läheb.
Pärast 2005. aasta tulbirevolutsiooni süvenesid Kõrgõzstanis rahvuslikud meeleolud. Nõukogude aja lõpust võimul olnud intellektuaaliks peetav president Askar Akajev sunniti põgenema. Võimule sai hoopis sõjakam lõunaklannist pärit Kurmanbek Bakijev.
Inga meenutab, et juba varem oli tema vene rahvusest sõbrannale öeldud, et vaata peeglisse (loe: sul pole pilusilmi!) ja valitud koondamiseks tema, aga pärast revolutsiooni läks suhtumine hullemaks. Just enne äratulekut keeldus üks maksukontrollidest Ingaga vene keeles rääkimast ning luges pärast pikka protsessimist eestlasele sõnu peale, et kui juba kolm aastat maal oldud, peaks kirgiisi keelt oskama. Lisaks tegi Inga peaaegu et surmapattu, pakkudes kirgiisile ramadaani ajal küpsiseid ja teed. Sel islamiusuliste pühal tohib süüa vaid pärast päikeseloojangut.
Kõrgõzstani minnes teadis Inga algusest peale, et ta on ajutine töötaja. Seal oli vähe eestlasi, toob Inga naljatamisi põhjuseks, miks võõrsil olek lõpuks ära tüütas. Tegelikult olid pikka aega ainsad eestlased Inga ja tema poeg Anton ning tehases tervitas teda Eesti juurtega noormees. Kunagi on sealkandis olnud Eesti küla.
Tõsisem probleem oli aga selles, et Anton hakkas eesti keelt ära unustama. "Kui ta pärast revolutsiooni pool aastat Eestis koolis käis, siis tulid jutud tema tunnis vastamistest. Näiteks, et aine muutub solidiks, mitte tahkeks, sest tema ei teadnud sõna "tahke"," kirjeldab Inga. Just sellel põhjusel loobus ta ka teistest tööpakkumistest, mis oleks eeldanud välismaal elamist.
Eestlanna sõnul tunneb võõrsil olles alati, et oled väljastpoolt tulija, ning see koormab. Liiga palju on teistmoodi. Jäämise mõtet võib kaaluda siis, kui armastatud inimene seal maal ees ootab. "Ma olin väga-väga armunud ühte Vene alpinisti, aga see jõudis nii lühikest aega kesta, sest ta läks K2 otsa ja jäigi sinna," räägib Inga. K2 on kõrguselt maailma teine mägi ja seda kutsutakse tapjamäeks. Nii on Inga mälestused Kõrgõzstanist magusvalusad.
Fotod: Maris Ojasuu, erakogu
Autor: Heli Talinurm