Lääs nõudlik, Vene metsik

Majandustegevus Venemaal ning sealsele turule laienemine on olnud Lääne ettevõtetes päevakorral Nõukogude Liidu lagunemisest saadik. On neid, kes ei ole julgenud sinna investeerida. On neid, kes on investeerinud ja seda kahetsenud, ent leidub ka edukamaid näiteid. Sama kehtib Vene turule sisenenud Eesti ettevõtete kohta. Kuidas ja kas üldse saab seda kogemust üldistada ning tõlkida soovituseks Venemaa turule minna või minekut vältida?

Möödunud nädalal hoiatas Ühendkuningriigi välisministeerium ettevõtjaid Venemaale investeerimisega kaasnevate riskide eest. Ka minu käest on viimase kuu jooksul sageli küsitud, kas Eesti riik annab ettevõtjatele mingi soovituse - kas tasub Venemaaga seotud äri jätkata või on otstarbekam sealsest tegevusest sanktsioonide kartuses sootuks loobuda.

Kuna Venemaa on Eesti naaberriik, ei ole mõne ministeeriumi soovitustel või hoiatustel siin ilmselt suurt rolli - igal Eesti inimesel on Venemaast oma ettekujutus. Usun ka, et vähemasti Eestis on üsna levinud arusaam, et Venemaa on ettearvamatu käitumisega riik. Majanduskeelde tõlgituna tähendab see, et investeerimisel tuleb arvestada erakordselt kõrge maariskiga.

See lootus põhineb pigem soovil ning arvestusel, et riigivõim ei jõua kõigega tegelda. Nõukogude Liidus oli sõjatööstuse kõrval ka selliseid strateegilisi valdkondi nagu elanike leivaga varustami-

ne - midagi ei usaldatud turu, ammugi mitte välisinvestorite ettevõtete korraldada. Nii mängiti maha enam kui pool sajandit, mille jooksul inimeste heaolu võinuks oluliselt paraneda. Kas sellest on midagi õpitud, näitavad lähemad aastad.

Eesti majanduse käekäigu otsustab siiski meie ettevõtete toimetulek arenenud, väga nõudlikel Lääne turgudel. Vene turg küll kasvab, kuid on ka üsna metsik.

Autor: Juhan Parts