Nimekiri pandi kokku, järgides, kus töötavad parimate ülikoolide lõpetajad 10 aastat pärast lõpetamist, kus on parimad ärivõimalused, millistes linnades on enim noori, kuni 35aastaseid vallalisi ja millistes linnades makstakse noortele professionaalidele enim palka.
Nii näiteks selgub, et 1997. aastal Harvardi ülikooli lõpetanutest ei ole ükski jäänud tööle Massachusettsisse, Duke'i vilistlased olid lahkunud Põhja-Carolinast, Stanfordi omad läinud Californiast.
Noori endale tööle meelitanud linnades arvestati ka linna üldise rahvaarvuga ehk vaadati, kui suur on noorte asjatundjate osakaal kogu rahvastikust.
Parimate ettevõtete edetabeliga arvestades sõeluti välja linnad, mis pakuvad noortel enim paremaid karjäärivõimalusi.
Oluline oli ka raha. Arvesse võeti nii keskmised noortele pakutavad palgad kui elukallidus vastavas linnas.
Viimase kriteeriumina aga hinnati, kui palju oli linnades 20ndates-30ndates eluaastates vallalisi noori. Vallalisus on oluline määraja, kuna Forbesi tähelepanekute järgi on enam abielus noortega linnades vähem meelelahutusvõimalusi, mistõttu ei meelita linn uusi noori just väga tugevalt.