Meie blogisid ei karda!

Mõelda sellele aga tasuks, kui arvestada, et Eestis on ligi 2000 aktiivset veebipäeviku pidajat ja lisaks hulk varjusurmas blogisid. Praegu puudub ettevõtetel ka ettekujutus, kui paljud nende töötajaist veebipäevikuid täidavad.

Kurikuulsaim kohalik kogemus sellest, kuidas ettevõtte töötajad endale virtuaalses ruumis liigseid vabadusi lubavad, oli SEB Eesti Ühispangal. Hiljem selle eest sule sappa saanud kolm Tartu Eedeni kontori tellerit sõimasid veebruaris Orkuti internetikeskkonnas teenindatavaid kliente sõnadega nagu "hüpersuper ennasttäis värd", "raipekari" ja "kuradi tolvanid".

See ei pannud Ühispanka töötajatele blogipidamise reegleid kehtestama. Panga personalidirektor Janika Kuusik sõnab, et SEB Eesti Ühispank usaldab töötajate enda võimet otsustada, mida on sobilik välja öelda. Nii internetis kui ka näiteks kohvikus.

Kui Eestis ettevõtted alles hakkavad bloginduse võlude ja valude peale mõtlema, siis USAs on firmad blogieetika probleemidega aastaid maadelnud.

Poolteist nädalat tagasi puhkes skandaal, kui selgus, et toidupoeketi Whole Foods juht John Mackey halvustas 1999. aastast kuni eelmise aastani Yahoo! börsifoorumites pseudonüümi all oma konkurenti Wild Oats Marketsit, mida Whole Foods üles tahtis osta. Mees läks isegi nii kaugele, et kiitis iseenda saavutusi. Asi tuli avalikuks USA kaubanduskomisjoni kaudu, mille hinnangul ülevõtmine konkurentsi kahjustaks.

Teine kurikuulus päevikupidaja on USA Senatis töötanud tütarlaps nimega Jessica Cutler, kes kirjeldas kolm aastat tagasi Washingtonienne (washingtonlanna) nime all ilmunud ajaveebis oma seksikogemusi. Tõsi, neiu märkis temaga väidetavalt voodit jaganud ametnikke vaid nimetähtedega. Senaator Mike DeWine lasi tollal 24aastase abilise lahti, avaldades nördimust "Senati arvutite sobimatu kasutuse" üle. Üks Cutleri armuke kaebas neiu kohtusse ja nõuab talt 20 miljonit dollarit.

Mitmed ettevõtted - nagu Wal-Mart ja Sony - on püüdnud justkui "tavaliste kodanike" ajaveebide pidamisega oma tooteid reklaamida ja sellega vahele jäänud. Teised on jälle olnud hädas töötajate avameelsusega. Nii lasi Delta Air Lines kolm aastat tagasi lahti stujardess Ellen Simonetti, kes oli riputanud blogisse üles provokatiivsevõitu pilte endast firmakostüümis.

USA firmablogide nõustaja Debbie Weil, kes on sel teemal ka õpiku koostanud, märgib oma kodulehel, et ettevõtted kardavad blogijaid surmani. "Neid on Technorati andmeil üle 70 miljoni ja kontrollida neid ei saa," märgib Weil.

Siiski võivad avameelsed veebipäevikud ettevõtteile ka kasulikuks osutuda. CareerBuilderi andmetel kiikab USAs kümnendik juhte uue töötaja tausta uurides suhtlusportaalidesse ning koguni 63% on pärast internetis targemaks saamist tööle kandideerijast loobunud.

Mul pole oma tööandjatega, Postimehe ja kirjastusega Presshouse, kunagi enda blogimisest juttu olnud.

Blogi on avalik asi. Millest ma avalikult ei räägi, sellest ei kirjuta ma ka ajaveebis.

Ühe sõbraga leppisin küll kokku, et kui omavahel räägime, siis kumbki sellest ei blogi. Blogiv kaaslane on nagu tuumapomm.

Tean Eestis üht juhtumit, kus eraettevõttes töötav IT-spetsialist ausat veebipäevikut pidas ja ta selle eest vaibale kutsuti. Ta kirjeldas näiteks, kuidas talle üks naiskolleeg meeldib ja kuidas firmas töötamise asemel arvutimänge mängitakse. Asi lahenes sellega, et blogi võeti firma serverist maha.

Usun, et Eesti ettevõtted pole veel blogide potentsiaali ära kasutanud. Näiteks kinnisvarafirma saaks seda võimsalt ära kasutada.

Praegu olen just Saaremaal ja siin on iga 100 meetri takka turismitalu. Kuid mul pole aimugi, kas tegemist on korraliku kohaga või on seal mingi mees maikas, kes arvab, et tal on turismitalu. Kui nüüd üks neist hakkaks blogi pidama, siis ma võtaks, silmad kinni, sellise koha, millel on usaldusväärne ajalugu ette näidata.

Ka LHV foorum on ju väga popp koht ja seal visatakse nalja, kuidas nad Äripäeva kaudu Eesti majandust suunavad.