Ülo Toomsalu • 30. august 2007 • 3 min
Jaga lugu:

Nädal Ülo Toomsalu pilgu läbi

Supermarketites valitseb rõõmus elevus, sest koolilapsed ostavad vihikuid. Kas selline ootusärevus valitseb ka õpetajate hulgas? Kui ikka on õpetajaid. Tallinna linnavalitsuse internetileheküljel haridus.ee oli eile 197 tööpakkumist. Õpetajate otsimise kuulutustest on punnis ka Õpetajate Leht ja veebileht koolielu.ee. Kui jätta paljuräägitud nigela palga jutt kõrvale, siis milles veel on konks. Mõned nopped pedagoogide suhtluskeskkonnast koolielu.ee:

/---/Milleks õpetada kaakidele keemiat? Et saaks kooli peldiku õhku lasta. Need, kes õppida ei taha ja teisi terroriseerivad, tuleb era(eri)koolidesse saata ja igasugune pedagoogiline pläma lõpetada. Kaagi koht on kaaklas ja kui ta sinna ei taha sattuda, siis käitub inimese moodi. Kui see jama koolis lõpeks, oleks ka noori õpetajaid./---/

/---/Õpilaste käitumine + vanemate hoiakud ja suhtumine õpetajatesse ning koolisse üldse on kohati väga halb. Ei ole peapõhjus kõigil madal palk!!! Noored emad-õpetajad teevad siiski valiku koolist ära minna põhjusel, et oma närve hoida isiklike laste kasvatamiseks./---/

/---/Õpetada on ju tore!? Kui ainult keegi tahaks õppida./---/

Piisab ka ühest klassis istuvast kaagist ja enamik tunni ajast kulub temaga jagelemise peale ning millal siis tegeleda nende lastega, kes ka õppida tahavad. Jõudu õpetajatele, hea, et te ikka olemas olete.

Kergejõustiku MMil juhtus see, mida olime salamahti oodanud, Gerd Kanter võitis kettaheites kulla. Nii väikesele riigile nagu Eesti on kulla võit sündmus ja sellega ei tohiks kindlasti harjuda. Iseseisvusaja taastamise alguses olime õnnelikud, kui meie sportlane pääses rahvusvahelisse telepilti, nüüd nuriseme, kui saame teise koha.

Seda, et Kanter on vägev mees, näitab Osakas tehtud viimane heide. Selleks hetkeks oli juba selge, et kuld on käes, rõõmujoovastuses võiks juba lakke hüpata, kuid Kanter suudab end kokku võtta ja teeb soorituse, mis on kullaheitega samast klassist. Müts maha!

Eile jõudis minuni erutav uudis, et sügisel hakkab ilmuma eestikeelne Playboy. Paraku ei liikunud mul selle teadmise peale ükski kulmukarvgi. Miks?

Meenub aeg 80ndate aastate alguses, kui nägin Tallinna vanalinnas tollase Gnoomi restorani aknal kirja Night Club. Kas tõesti? Ei, tegemist oli vaid filmivõtete dekoratsiooniga. See oli aeg, kui Playboy oleks võinud turule tulla. Inimesed oleks öösiti seisnud postkontorite taga järjekorras, et tellimus vormistada. Tiraaž oleks pidanud olema vähemalt paar miljonit, sest sellise ajakirja hankimine oleks olnud iga pere auasi, rääkimata töökollektiividest.

Ehitamise hoog Eestis raugeb. See peaks vajutama pidurit ka ehitusmeeste palgakasvule. Paraku on piirid lahti ja kui siin nöökima hakatakse, putkab kellumees piiri taha priskema noosi järele. Siinsele tellijale ja ehitusfirmale ei parane asi enne, kui oleme tõepoolest viie rikkaima riigi seas ja ilusad Prantsuse poisid on Merko ukse taga, et pääseda Eestisse betooni viskama.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt