Millal ehitusbuum Setomaale jõuab?

Sedalaadi küsitlused, kus tuntud inimestelt uuritakse ajalehesabas, mis raamat neil öökapil seisab ja mis muidu nii hallidesse sügisõhtutesse värve toob, kuuluvad Eesti meedias kohustuslike uurimisvaldkondade hulka.

Keegi siis meenutas ka lapsepõlvest armsaks saanud Nils Holgerssoni nimelist jõnglast, kes hane seljas ringi rännates pea igast Rootsi kolkakülast midagi ilusat leidis.

Teine küsitlusele vastanud noormees aga oli eksinud meie enda seto rahvaluule radadele. Lugulaulus "Mere kosilased" sai kõik alguse sellest, et järve kaldal pesi jalgu kaunis neiu.

Vetesügavustest astus välja rauast mees ja pakkus näitsikule kõike head ja paremat. Kasu ei miskit, neiut tema pakkumine ei veedelnud. "Lää ma maa kündijälle, musta mulla lää pöörijälle," teatas tütarlaps.

Ahvatlused aga läksid üha tõsiseltvõetavamateks, sest järgmisena ilmus veest suisa kullast mees, tuues kalajärvest kingituseks kaasa hõbedat. "Tahai miistä ma kullasta, tahai kaasat ma hõbõ(da)hõista," põlgas neiu ka sedakorda pakkumise ära ning teatas taaskord: "Lää ma maa kündijälle, musta mulla lää pöörijälle."

Lõpuks saigi naine oma tahtmise, kui kündja järvesügavusest ilmus. "Saasõ miis mul meelelinõ, saasõ ülä mul omahõnõ," teatas tütarlaps.

Mugavat elu ning ahvatlusi pakub meie linnastuv Eesti igal sammul. Millal aga jõuab kinnisvarabuum Setomaale?

Kui tee pealt sügavamale metsa sisse minna, võib kokku juhtuda millegi imetabasega - vanade talumajade uksed on kutsuvalt lahti, pererahvas oleks justkui korra põllule läinud. Ometigi ei ela seal enam kedagi, akende ees ripuvad kardinad sosistavad omaette lugusid elust, mis seal kunagi oli.

Setomaal tühjaks jäävaid külasid väisates kerkib küsimus, kaua veel ei kiputa Lõuna-Eesti pealinnast tunni aja autosõidu kaugusel asuvasse imekaunisse paika püsivalt elama ja noored nagu Holgerssongi hanega sealt lendu tõusevad ja suurlinna kärasse sukelduvad?