Tulevikus on suure tõenäosusega näha konkurentsi tihenemist ka seni populaarsust nautivates valdkondades. Globaliseerumine tähendab, et arenenud maade kõrgete nõudmistega tarbijad saavad ka meie ettevõtete klientideks ega rahuldu enam madala teeninduskultuuri ja kõikuva kvaliteediga.
Juba alanud trendide jätkumine ja muutuv keskkond tähendab juhtide jaoks kõrgemaid nõudmisi omanikelt ja töötajatelt (viimased ei vali töökohta mitte ainult sissetulekut arvestades, vaid ka juhi isikust ja võimetest lähtuvalt), kõrgemaid nõudmisi klientidelt ja turult ning teravamat tähelepanu ka avalikkuselt, mis reageerib tundlikult mitmesugusele kättesaadavale infole (Eestis on poliitiliste ja ettevõtlushuvide kattumine tekitanud teatud toodete osalise boikoteerimise).
Kas juhid hakkavad siis töötajaid rohkem kaitsma omanike omavoli eest? Tuleb tunnistada, et ka omanikud on inimesed, kes elavad sotsiaalses keskkonnas. Paljuski on isegi nii, et ilma omaniketa ei naudiks me heaolu, mida ei ole varem Eesti ajaloos olnud. Seega on omanikud ja eriti ettevõtjad need, kes on loonud keskkonna, kus tööhõive on kõrge ja sissetulekud tunduvalt kõrgemad kui kümme aastat tagasi. Usun, et ka edaspidi saab ettevõtlike inimeste tegevus olema see, mis ühiskonda edasi viib. Sealhulgas suureneb sotsiaalselt mõtlevate ettevõtjate hulk.
Paljude juhtide kõnepruuki on tekkinud sõnad ja terminid, mida kümme aastat tagasi oli harva kuulda: juhtimisstiil, suhted, empaatia, motivatsioon, meeskond, emotsionaalne intelligentsus … Kokkuvõtlikult võib öelda, et on teadvustunud vajadus muuta juhtimist.
Millises suunas on seni juhtimine muutunud? Muutused on olnud ehk isegi ilma kindla suunata: on juhte, kes on keerulises situatsioonis muutunud autoritaarsemaks ja võimukamaks, on juhte, kes on muutunud pehmemaks ja rohkem inimestest lähtuvaks. Usun, et tulevikusuunad tekitavad vajaduse ja ka reaalse arengu, kus juhid peavad olema veelgi rohkem tulemustele keskendunud, sest konkurents tugevneb. Samal ajal on vaja muutuda inimkesksemaks, empaatilisemaks, tuleb paremini aru saada ja osata kasutada inimeste isiksuslikke ja kultuurilisi erinevusi.
Seega ei pea juhi areng tulevikus olema mitte ühes või teises suunas (kui meelde tuletada jõulisust või pehmust), vaid on vaja saavutada juhtimises uus tase. Uus tase tähendab peale juhi oskuste ka liidrivõimete arendamist.
Juhid, kes tulevikus liidrina hakkama ei saa, peavad otsima võimaluse ennast tugevalt arendada või siis otsima uue töö.
Kas on võimalik, et niivõrd vastandlikud omadused nagu empaatiavõime ja eesmärgipärasus saavad olla ühes inimeses koos? Mulle tuletab küsimus meelde olukorda meditsiinis, kus alles mõned aastad tagasi diskuteeriti selle üle, kas hea arst saab olla hea suhtleja. Esmapilgul vastandlike omaduste koostoimimine on arengu tulemus. Keerulises ja väljakutsuvas keskkonnas on nõudmised vastandlikud ja ka omadused arenevad ühes inimeses selliselt, et need ei välista vastastikku üksteist, vaid täiendavad.
On arvatud ka, et võimed, mis on vajalikud sotsiaalselt väljakutsuvas keskkonnas, on kaasasündinud ja nende arendamisega ei tasu tegeleda. Enamik tänapäeva inimese teadmisi, oskusi ja ka omadusi on arengu jooksul kujundatud. Ühiskond on see, mis kujundab inimesi. Enamiku sellest, mida me teeme, oleme õppinud. Ei ole olulist vahet, kas teadlikult või ebateadlikult.
Suhete loomine ja hoidmine, empaatilisus, teiste inimestega arvestamine, inimeste erinevuste taju ja kasutamine, sotsiaalne taju, ühiste huvide teadvustamine on kõik oskused ja omadused, mida on võimalik arendada. Juhtimis- ja liidrivõimete arendamine on üks keerulisemaid valdkondi maailmas. Kuid juhtimine muutub sotsiaalsemaks ehk rohkem inimestega arvestavaks. Juhid peaksid ise oma arengut planeerima ja leidma võimalusi selliste omaduste arendamiseks.