Kauge ja kodune Hiina söök

Juhatada on küll lihtne: otse Standardi vastas, aga tegelikult on kohake väike ja tagasihoidliku sildiga, nii et üles leida on keeruline.

Isegi nime ei ole, on lihtsalt "baar", "Hiina köök" ja punased tuttidega laternad. Need tagasihoidlikud söögikohta märkivad laternad võiksid südalinna kirjul tänaval jääda märkamata, aga siin, ühtlaselt hallikas Koplis tõmbavad nad ligi küll. Tulime soovituse peale, juba mitu aastat olen kuulnud vaikselt kerivat juttu, et Koplis on üks Hiina toidu koht, kuhu tasuks minna.

Parkimiskohaga mure pole, on valida ukseesise või natuke suurema tänavanurga parkla vahel, tasuta loomulikult mõlemad. Ka kaardimaksetega pole muret (erinevalt mõnestki südalinnakohast). Natuke on keeleprobleeme, ettekandja eesti keel on napp, kuid hädavajalikuks suhtluseks piisav. Keerulisemad asja jäävad lahti seletamata, nii ei saanudki teada, miks part ja küülik on jaotuses eriroad.

Päevaroogade hinnad jäävad enamasti 50 kroonist allapoole: riis, lihaga vokiroog, salatid. Valida on päris mitme toidu vahel.

Meie tegime oma valiku põhimenüüst: midagi tuntut, midagi tundmatut ja midagi natuke kallimat. Seega - kevadrullid, seamaksasupp ja lambaliha valge redisega. Kevadrullid olid kerged, täidis mahlakas ja krõmpsuv, kaste leebelt vürtsikas. Seamaksasuppi polnud ma kunagi varem söönud ja ei osanud seda isegi ette kujutada. Oli see, mida nimi lubas: väga palju õhukesi seamaksaviile, natuke kapsast, sibulat ja parajal määral ingverit. Kindlasti midagi veel, muidu nii mõnusat maitset ei saaks, aga see jääb koka teada. Maksa kuumutamine pole lihtne - mõni liigne minut ja see ongi tuim ning tujutu. Hanlongi supimaks oli parajalt pehme ja nõtke ning see oligi supi suurim võlu. Keedetud seamaksa pakutakse ka külma eelroana.

Mõned toidud jätsin järgmisel korral proovimiseks meelde: keedetud maapähklid, külmalt serveeritav magus loomaliha, kahemaitseline kala, savipotis valmistatud kalmaar mustade seentega, magustoiduks magus kartul - kui põnevamad üles lugeda.

Hiina köögist ma suurt midagi ei tea ja olekski raske nende 1,3 miljardi inimese kulinaarseid kombeid siit kaugelt tundma õppida. Mulle meeldis, et Kopli Hiina söögikoha toidud olid kerge ja puhta maitsega ning mitte miskil moel polnud tunda liigset õli, ei õhus ega taldrikul. Enamikus meie hiinakates ripub õhus raske toiduõliving, halvemal juhul veel kõrbenud korduvkasutusnüansiga, aga Hanlongis pole seda vähimalgi määral.

Nii et Hiina köögi paljukiidetud tervislikkus on siin tõepoolest ka taldrikule jõudnud: rasva kasutatakse minimaalselt, peeneks tükeldatud tooraine vajab lühikest valmistusaega ja seetõttu on koostisosade loomulik maitse ning välimus säilinud ka valmisroogades.

Hanlongi kodulehekülg annab sisukuselt silmad ette mistahes noobli söögikoha omale. Lisaks menüüle on siin pisut juttu ka Hiina teetraditsioonist ja köögikultuurist laiemalt.