Kahjuks ei pea paika Eestis levinud jutt,
justkui oleks kõik kroonid tagatud eurodega.
Kui kroon tuli käibele, oli meie pangasüsteemis vähe raha, inimesed arveldasid sularahas. Tänaseks on olukord muutunud. Sularaha osa on väike võrreldes pankade arvelduskontodel ja tähtajalistel hoiustel seisva kroonimassiga.
Eesti Pangal on absoluutselt õigus – ringluses olevad sularahakroonid ja kommertspankade raha keskpangas on 100%, tegelikult isegi enam valuutareservidega kaetud, kuid see ei kehti kroonihoiuste kohta kommertspankades.
Arvelduskontodel on pankade kundedel kroonides 55,4 miljardit krooni, muudel hoiustel 28,7 mld krooni eest kroone. Ringluses on sularaha 11,9 mld krooni, Eesti Pangas pankade kontodel 18,5 mld krooni, mille vastu Eesti Pangal on valuutareserve 34,5 mld krooni.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Kommertspankades olevad kroonihoiused on tagatud kommertspankade varadega. Õige, kuid osaliselt. Kohustused on tagatud varadega, kuid kroonihoiused pole tagatud eurodega – see pole kommertspankade rida. Pangad elaksid tänu tugevatele välisomanikele üle ka devalveerimise. Kommertspankadel pole olnud ega nad pole kunagi andnud lubadust, et nad vahetavad lõputult kroone eurodeks kursiga 15,6466. Kui Eesti Panga valuutareservid oluliselt kahaneks, ei vahetaks ilmselt enam kommertspangad kroone selle kursiga. Kui nad seda teeksid, võtaksid nad teadlikult ilma mingi tasuta enda peale devalveerimisriski. Pangad on siiski äriettevõtted. Nad vahetaks kroone täpselt selles ulatuses ja nii kaua, kui Eesti Pank on valmis neile eurosid müüma. Kui pangad käituksid teisiti, tekitaksid nad olulist kahju emapanga omanikele – investoritele. Sellisel juhul sealsed juhid enam kaua panka ei juhi.
See, et Eestis on Euroopa Liidu üks madalamaid avaliku sektori laenukoormusi ja üks suurima eelarvega ülejäägiga riik, on tubli, kuid ei anna valitsusele võimalust öelda, et sellest piisaks kiireks üleminekuks eurole. Kahjuks nähakse asju ka teises perspektiivis. Valitsus kiirendab hinnatõusude ja valitsuskulude järsu kasvuga inflatsiooni. Selle valitsuse võiks suisa ristida inflatsioonivalitsuseks. Mulle meeldib madalam eraisiku tulumaks, kuid see viib meid üha kaugemale eurole üleminekust. Kiireks eurole üleminekuks oleks vaja kulutusi külmutada, meil aga üritab valitsus inflatsiooni maksimaalselt kiirendada. Inflatsioon on muidugi laiem looming - pankade rahakraanid on avatud, toiduainete ja kütusehinnad jätkavad tõusu.
Paraku ei ole ei keskpank ega valitsus märkimisväärsed krooni devalveerimise üle otsustajad – selleks on nähtamatu käsi ehk kodumajapidamiste ja ettevõtete ühislooming. Paradoksaalsel kombel võib ebastabiilsuseni viia kodumajapidmiste ratsionaalne käitumine, korrigeerimaks varasemat ebaratsionaalsust. Euros kohustuse (eluasemelaenude) võtmine ajal, kui varad (eluase) ja rahavood (palk) on kroonides, jätab esimeseks kannatajaks krooni võimalikust devalveerimisest kodumajapidamised. Raske oleks neile ette heita, et kui nad üritaksid valuutariski maandada, viies varad ja kohustused samasse valuutasse. See oleks juba automaatselt toimunud, kui me oleks läinud üle eurole. Kuid me pole, ja perspektiiv eurole üle minna üha kaugeneb.
Kommertspankades olevad kroonihoiused oleks justkui tagatud kommertspankade poolt väljaantud eurodes eluasemelaenudega – kuid kas on? Pankade kohustused on siiski kroonihoiustajate ees kroonides, mitte eurodes. Teemat edasi arendades oleks justkui kroonihoiused tagatud võbisema löönud mullistunud kroonides hinnatud kinnisvaraga tagatud eurodes väljaantud eluasemelaenudega. Kui kommertspangad oleksid taganud kindla eurokursiga kroonihoiused, võiks öelda, et kui hapnevad eurodes eluasemelaenud, läheb ka kroon käärima. Krooni säästaks ka majanduse järsk jahtumine, kuid sellel oleks teine, võib-olla kallimgi hind.
Ajalugu tunneb maailmas palju fikseeritud valuutasüsteeme, mis aegajalt õhku lendavad. Parim devalveerimise ohu elimineerija Eestis oleks kiire ja täielik üleminek eurole. See nõuaks mitmeid samme - ka seda, et kommertspangad tõstaksid kroonides hoiuseintressid inflatsioonitaseme (8,5 protsenti) lähistele ehk 8-9 protsendini praeguse 4,5 protsendi asemel. See motiveeriks inimesi tarbimise kõrvalt ka säästma.
Loe pikemalt krooni devalveerimise teemal homsest Äripäevast.