Sallimatus olgu põhjendatud

Eesti paigutub ajakirjanike õiguste eest võitleva rühmituse Reporters Without Borders raporti alusel maailmas kolmandale kohale. Iseäranis hiilgav tulemus. Hea on elada riigis, kus kõik on tõe teenistuses ja kus liigselt nuhkivate tõejüngrite elude kallale naljalt ei kiputa.

Tõde on ju üdini individuaalne - iga inimese tõlgendus võib selle iva tundmatuseni moonutada, külvates segadust ja meelepaha või tekitades inimestes positiivset äratundmisrõõmu, mõttesähvatusi ning hulga filosoofilisi diskussioone.

Sõnavabaduse ilu just selles ongi: avanevad teed eri mõttemaailmade ja arusaamadeni elust-olust. Hakkame tajuma ümbritseva mitmetasandilisust. Eestis nähtavasti peetakse sellest lugu.

Ometigi pole me saavutanud sellist tolerantsust nagu lääne liberaalid meilt, uuelt entusiastlikult Euroopa riigilt, viie aasta eest ootasid.

Tabudest priil ajakirjandusel on ligipääs ka inimese privaatsele elule ja kajastades teemasid igale nišile, võiks justkui loota, et erudeeritud lugeja saab aina teadlikumaks enda ühiskonna multikultuursusest ja oskab sellele adekvaatselt reageerida.

Ent uurides vastukaja kompromiteerivatele artiklitele kompromiteerivatest sündmustest ja inimestest, tuleb välja, et kommentaariumis laiutab konstruktiivse lähenemise asemel põhjendamatu nüri sõim. Sellises rahulolematuse väljenduses puudub isiklik tasand.

Ma saan aru, et inimesed ärrituvad, ent ma tahaksin ka mõista, millest võib pärineda selline vastumeelsus. Erinevad arvamused on suurepärased - kuid neljatäheliste kombinatsioonide abil neist väga selget sotti ei saa.

Me oleme veel noored, kogenematud eurooplased. Küpsemaks saades omandab rutakas sõim võib-olla isiklikuma varjundi ja suudab seostada rahulolematust mõne isikliku kogemusega. Seniks aga soovin külma närvi netikommentaatorite tsenseerijatele.

Autor: Joonatan Allandi