Haiglajäätmed - kas olematu probleem?

Vereülekandesüsteemide kott leiti Tallinnas pakendikonteinerist alles hiljuti. Miks ja kuidas sellised asjad juhtuvad?

Jäätmeseaduse kohaselt peab jäätmevaldaja käitlema tekkinud jäätmed kas ise või siis andma need üle pädevale jäätmekäitlejale. Haiglajäätmete osas on seegi tekitanud vastuväited: avaldati, et haigla peaks tõstma jäätmekotid ukse taha ja edasine pole haiglate asi - ehk võiks nii toimida ka pesemata nõude ja voodipesuga?

Ka Eestis pole eeldatud, et haiglad tingimata ise oma jäätmeid käitlevaid, vaid seda, et haiglad on osa lahendusest, mis võib olla ka käitlemine ise, haiglate moodustatud eraldi struktuur (MTÜ, OÜ), või siis leping jäätmekäitlejatega, kellest mitmed on sellise teenuse osutamisest ka huvitatud, puudub aga tellija. Meditsiinis pole piisavalt raha - ometi on seda praegugi kokku miljardites - ja "palju" ei saagi seda ilmselt olema.

Haiglajäätmetega on siiani probleemiks küsimus, mida täpsemalt tuleks lugeda ohtlikuks jäätmeks?

Jäätmeseaduse järgi võib mitteohtlikke e tavajäätmeid üldjuhul ladestada tavajäätmete prügilas. Omakorda on Euroopa Liidu Prügiladirektiivist tulenevalt keelatud prügilatel nakkusohtlike haiglajäätmete ladestamine. Abi pole ka ELi ühtsest jäätmenimistust, milles kokku üle 850 jäätmeliigi, sellest pooled määratletud ohtlike jäätmetena. Nimistu sisaldab ka haiglajäätmeid, kahjuks eristamiseks ebamäärases sõnastuses.

Nii saabki lahendus olla vaid kohalikus regulatsioonis. Hiljuti Riias toimunud Balti riikide haiglate keskkonnakongressil selgus, et tegelikult ei ole üheski riigis seda probleemi veel korralikult lahendatud.

Üldpõhimõttena tuleks ohtlikena määratleda nakkusttekitavad, mikroorganisme või nende toksiine sisaldavad ained, mida teatakse kindlasti või tõenäoliselt põhjustavat inimeste või muude elusorganismide haigestumist.

Tuleb lähtuda ettevaatuspõhimõttest ja pigem liigitada kahtluse korral jäätmeid ohtlikeks, nagu tehakse vanas Euroopas. Eestis peaksid kehtiva korra kohaselt nakkusohtlikkusest tuleneva jaotuse kehtestama haiglad ise.

Tulemus on kummastav - haiglajäätmed, mis on Tartus ja Lõuna-Eestis määratletud ohtlikena, ei ole seda Tallinnas. Selline olukord oleks arusaamatu kemikaalide või muude ohtlike jäätmete puhul, kuid haiglajäätmete osas on see reaalsus.

Tõsiasi on, et keskkonnaministeerium ja sotsiaalministeerium on haiglajäätmete küsimuses pikalt teineteisest mööda rääkinud. Samasugune olukord valitseb Lätis ja Leedus, kus vaieldakse, kas tegemist on üldise jäätmemurega või pigem meditsiiniprobleemiga. Kas n-ö ohtlikud diagnoosid on ainult katk, koolera ja surm - või ka lihasööjabakter ja AIDS?

Püsib lootus, et lähikuudel jõutakse selgusele, mis on nakkusohtlik ja mis muidu ohtlik haiglajääde. Ka sotsiaalministeerium tunnistab probleemi, haiglate esindajate töörühm panustab lahendusele, mis loodetavasti tugineb Tartus juba saavutatud tulemustele.

Tartu Ülikooli Kliinikumis toimib moodne, 11 miljonit krooni maksnud haiglajäätmete käitluskeskus - autoklaavis, st rõhu ja temperatuuri toimel, muudetakse jäätmed ohutuks. Ka Pärnu haigla on paigaldamas vastavat seadet. ASi Epler & Lorenz ohtlike jäätmete käitluskeskuses Tartus on võimalik nn bioloogilisi ehk inimkudede jäätmed ka eriseadmes põletada.

TÜ Kliinikuni ja Pärnu haigla projekte on keskkonnaministeerium toetanud ligi 10 miljoni krooniga. Tallinna haiglad pole kolmeaastasele arutelule vaatamata mingi ühismeeleni jõudnud, v.a see, et neil selliseid jäätmeid seni ei teki.

Optimismi sisendab ühe Tallinna haiglajuhi seisukoht, et praegune olukord on küll JOKK, aga eetilised probleemid jäävad. Hea, kui seda vähemalt nii nähakse.