Haiglajäätmed - kas olematu probleem?

Vereülekandesüsteemide kott leiti Tallinnas pakendikonteinerist alles hiljuti. Miks ja kuidas sellised asjad juhtuvad?

Jäätmeseaduse kohaselt peab jäätmevaldaja käitlema tekkinud jäätmed kas ise või siis andma need üle pädevale jäätmekäitlejale. Haiglajäätmete osas on seegi tekitanud vastuväited: avaldati, et haigla peaks tõstma jäätmekotid ukse taha ja edasine pole haiglate asi - ehk võiks nii toimida ka pesemata nõude ja voodipesuga?

Ka Eestis pole eeldatud, et haiglad tingimata ise oma jäätmeid käitlevaid, vaid seda, et haiglad on osa lahendusest, mis võib olla ka käitlemine ise, haiglate moodustatud eraldi struktuur (MTÜ, OÜ), või siis leping jäätmekäitlejatega, kellest mitmed on sellise teenuse osutamisest ka huvitatud, puudub aga tellija. Meditsiinis pole piisavalt raha - ometi on seda praegugi kokku miljardites - ja "palju" ei saagi seda ilmselt olema.

Tartu Ülikooli Kliinikumis toimib moodne, 11 miljonit krooni maksnud haiglajäätmete käitluskeskus - autoklaavis, st rõhu ja temperatuuri toimel, muudetakse jäätmed ohutuks. Ka Pärnu haigla on paigaldamas vastavat seadet. ASi Epler & Lorenz ohtlike jäätmete käitluskeskuses Tartus on võimalik nn bioloogilisi ehk inimkudede jäätmed ka eriseadmes põletada.

TÜ Kliinikuni ja Pärnu haigla projekte on keskkonnaministeerium toetanud ligi 10 miljoni krooniga. Tallinna haiglad pole kolmeaastasele arutelule vaatamata mingi ühismeeleni jõudnud, v.a see, et neil selliseid jäätmeid seni ei teki.

Optimismi sisendab ühe Tallinna haiglajuhi seisukoht, et praegune olukord on küll JOKK, aga eetilised probleemid jäävad. Hea, kui seda vähemalt nii nähakse.