Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
A. Le Coq hoiab tööaega kokku automatiseerimisega
"A. Le Coqi üks eelis teiste konkursil osalejate ees oli automatiseerimisega saavutatud märkimisväärne kulude kokkuhoid ning tegevuse tõhustamine," hindab konkursi korraldaja Illimar Paul.
Tema sõnul võib selle projekti tuua eeskujuks kogu Eesti logistikasektorile.
A. Le Coqi tootmisdirektor Rein Sööt lappab enda ees laual olevat paksu rohelist kausta ja otsib keeruliste jooniste vahelt märget, millal kõik algas.
"2006. aasta alguses saime asja pakkumisteni," leiab ta lõpuks. See tähendas pakkumisi erinevailt transpordiliinide valmistajailt.
Igal aastal tehakse ettevõttes kolme aasta arenguvisioone. Otsus logistikakeskus Tartus Tähtveres asuva tootmise juurest eemale viia sündis aastail 2004-2005. Põhjuseid selleks oli palju, kuid neist põhiline, et ruumi jäi väheks.
"Tooteid peab palju olema," ütleb Rein Sööt. A. Le Coqi toodete arv jääb praegu 300-400 vahele. Ja kui leidub soov areneda, on tootmispinda juurde vaja.
Silmaringi käidi arendamas emafirma Olvi tootmisettevõtetes, kus on kõik põhjalikult automatiseeritud. Kuid lahendus tuli ikkagi endal välja töötada.
Ettevõte on omapärastes tingimustes - tootmine asub mäe otsas ja kogu planeeritav tegevus pidi hõlmama kolme tasapinda. Eesmärgiks seati kaup võimalikult väikese käitluse ja ajakuluga saada tootmisliinilt veokisse ja sealt linnaserval asuvasse logistikakeskusesse.
"Alustasime kaubavoogudest," ütleb Sööt ja loeb sõrmedel kokku kuus tootmisliini.
Tootmisliinide reaalne koguvõimsus ületab ööpäevas 1700 euroaluse piiri.
Arvestada tuli, kuhu pannakse tulevikus juurde eri tasapindade vahel kaupa transportivaid lifte, kuhu tulevad uued tootmisliinid. "See on ülioluline. Viimased kümme aastat on näidanud, et areng on väga kiire ja ei saa teha staatilist lahendust," kinnitab Sööt.
2006. aasta alguses oodati transpordisüsteemide tarnijate pakkumisi. Valik oli lai. Võib kasutada rööbas- ja rullteid, AGVsid (kärud, mis sõidavad automaatikast juhituna, kuid ilma rööbasteta õigesse kohta). Otsustati rööbasteedel liikuvate vagonettide ja rullkonveierite kasuks.
AGV lahendusega võrreldes olid rööbasteedel liikuvad vagonetid odavamad ja lihtsama toimemehhanismiga.
Intelligentsi on aga neil toodetel küll. Sööt demonstreerib rööbaste vahele jalutades, kuidas õllevaatidega lähenev vagonett viisakalt seisma jääb ja liigub edasi vaid niipalju, kuivõrd Sööt eest ära astub. Tegelikult on selline automaatika lisaks inimeste ohutuse tagamiseks vajalik ka transpordiahela toimimisele.
Söödi sõnul juhtub vähemalt kord päevas, et ebakvaliteetne kaubaalus koos kaubaga transpordi käigus laiali vajub. "Siis on seisak totaalne," nendib Sööt. Ja kui laialivajunud kaup veel vagoneti andurite peale vajub ja need lõhub … Söödi sõnul ongi järgmine suur väljakutse aluste kvaliteedi parandamine. Selleks tuleb hakata automatiseeritult kõiki aluseid enne tootmisse minekut kontrollima.
Kogu süsteemi ehitus algas 2006. aasta lõpus. Nüüd jookseb tootmisliinilt tulev toodang rullkonveierile, kus kõigepealt prinditakse igale kaubaalusele triipkood.
Samas kontrollitakse manipulaatori abil, kas triipkood on olemas ja loetav. Edasi liigub toodang vagonettide ja rullkonveierite abil liftideni, millega toimetatakse toodang esimesele korrusele. Liftidel on optimaalse liikumise reeglid. Kui igas terminalis on kaup, siis lift otsustab nende reeglite järgi, kust tuleb esimesena kaup eest ära viia.
Esimesele tasapinnale jõudes loeb loendur rullkonveieril liftist väljuva kauba aluselt kõigepealt triipkoodi, et automaatika teaks otsustada, kuhu vahepuhvrisse saabunud kaup ladustada, et autokoormad tekiksid ühetaolisest toodangust.
Vahepuhvris komplekteeritud autokoorma jagu kaupa liigub vagonettide ja rullteede abil laadimisdoki juurde veokit ootama. Seal loeb loendur taas triipkoodilt, mis kaubaga on tegemist ning saadab vastavad andmed majandustarkvarasse, et toodang arvele võetaks ja tootmiseks kulunud toormaterjal maha arvestataks.
Kui varem kulus veokile koorma laadimiseks pea tund, siis nüüd läheb viis minutit. Sellest koorma enda laadimisaeg kettkonveieriga varustatud haagisesse on tegelikult ainult 30 sekundit. Ülejäänud aja võtab veoki manööverdamine dokki ning juhi tegevused laadimisdoki ja haagise automaatika ühendamiseks. Nii jõuab veok tehase ja logistikakeskuse vahel teha iga tund kaks sõitu.
Logistikakeskuses jookseb kaup veokilt maha sama kiiresti. Jälle on seal ootamas automaatne loendur, mis loeb triipkoodilt, kuhu kaup logistikakeskuses ladustatakse. Seejärel rändab kaubaalus rullkonveieri ja vagonettide abil soovitud terminali ossa. Alles seal tulevad esimest korda mängu inimtööjõuga varustatud tõstukid, millega paigutatakse alus terminali riiulites sobivatesse kohtadesse.
Söödi sõnul on järgmine suurem investeering sellesse, et ka riiulite vahel hakkaks toimetama tõstukiga kraana, mis paigutab kauba, kuhu vaja.
Investeeringute suurust Sööt ei karda. Valmistoodangu transpordiahela automatiseerimine läks maksma 25 miljonit krooni. "See ei ole meie ettevõtte mastaabis üldse väga suur investeering," ütleb Sööt.
Seda enam, et arvutuste kohaselt tasub see end juba kolme aastaga. "Ma ei mäleta aastat, kus oleksime alla 50 miljoni krooni investeerinud," võtab ta kokku.
Tartu Õlletehase logistikaüksuse rajamine oli vajalik, kuna nende tootmisüksused asetsevad eri kohtades.
Logistikaüksus rajati kahest eraldiseisvast, niigi Tartu kahes eri küljes paiknevast tootmisüksusest, mis sellisel puhul on ainuvõimalik lahendus.
Alternatiiv oleks olnud Eesti turule omases tööjõunappuses jätkata suures mahus oskustööjõudu nõudvat käsitsitööd, mis poleks samas olnud äriliselt eriti mõttekas.
Saku Õlletehas sarnast lahendust täna ei vaja, kuivõrd meie tootmine asub koos kesklao ja jaotuskeskusega sama katuse all.
Me viime regulaarselt sisse tarkvara- ja tehnoloogiauuendusi, mis hoiavad meie ladude ja distributsioonisüsteemi Eesti ühe moodsama ja efektiivsemana.
Näeme selles igapäevast ettevõtte rolli oma süsteemide uuendamisel, mistõttu käsitleme seda loomuliku ettevõtte arenguna, millele auhindu ei ole küsinud.
Aasta Logistikateo Suure Auhinna võitjale A. Le Coqile lisaks tulid teisele kahele võrdse kaaluga auhinnalisele kohale aktsiaseltsid Eesti Post ja Tallink Grupp.
Eesti Post pälvis tiitli automaatse pakisorteerimisliini paigaldamise eest Tallinna sorteerimiskeskusesse.
Tallink Gruppi tunnustati auhinnaga aastaringse kiirlaevaliikluse Tallink Shuttle käivitamise eest Tallinna ja Helsingi vahel.
Esmakordselt konkursi ajaloos anti välja ka aasta logistikakäki tiitel, mis läks Eesti Vabariigi valitsusele "tähelepanuväärsete saavutuste eest Eesti ümbersõidu rajamisel".
Tiitliga märgiti ära valitsuse tegevus, mille tulemusena on poole aastaga lõppenud suur osa Eestis 16 aasta jooksul ehitatud edukast transiidiärist. Seni Eestile eksporditulu toonud kaubavood kulgevad meist mööda, kasutades selleks alternatiivseid marsruute. Paljud operaatorid, raudtee- ning laevafirmad on oma tegevuse lõpetanud või lõpetamas, märkis Aasta Logistikateo konkursi korraldaja Illimar Paul.