Hiiglaslikud kahjumid on pannud globaalsed
suurpangad riburada pidi teavitama juhtide lahkumisest, sest kadunud miljardid
vajavad süüdlasi. Samas on veelgi suuremad miinused panku aga alles ootamas.
Värskeim USA kinnisvaraostjale antud laenudest tingitud kahjumite tagajärjel lahkuma sunnitud tippjuht on Morgan Stanley asepresident Zoe Crux, keda peeti ajalehe Wall Street Journali andmeil üheks mõjukamaks Wall Streetil töötavaks naiseks, kirjutas postimees.ee.
Morgan Stanley on hüpoteekidega soetud väärtpaberitest saanud kahju ligi 3,7 miljardit dollarit.
Cruz pole aga sugugi ainuke, pigem üks lahkujaterivi viimane. Enne teda on investeerimispangast Bears Sterns lahkunud Warren Spectril, Merryl Lynchist Stan O’Neal ja Citigroupist Charles Prince. Eriti hästi läks nendest O’Nealil, kes lisaks käepigistusele sai kaasa ka täiendavad 161,5 miljonit dollarit pangaarvele.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Miinusmärgiga majandusnäitajad ei jää aga siiski viimaseks. Pärast pankade andmete esitamist on nende käes olevate väärtpaberite hinnad veelgi langenud, mistõttu oodata võib täiendavaid kahjumeid. Morgan Stanley puhul hinnatakse, et ettevõtte kogukahjum võib ulatuda 4,7 miljardi dollarini, sellest suurema osa on firma juba maha kandnud. Summa kokku on pea sama palju kui panganduse kinnisvarapoolel on mitme aasta jooksul teenitud.
Kahjumid võivad hakata halvasti mõjuma ka suurpankade omakapitalile. Eriti raske on olukord Citigroupil. Kui 2006. aastal oli Tier 1 omakapitali näitaja Citigroupil, JP Morgan Chase’il ja Bank of Americal ligi 8,5 protsenti, siis Citil langes näitaja tänavu kolmanda kvartali lõpus 7,4 protsendi juurde.
Kui mahakandmisi tuleb veel teha, läheneb number juba ohtlikule 6 protsendi tasemele või veelgi madalamale. Citigroup on kahjumeid maha kandnud enam kui 11 miljardi dollari väärtuses.
Kokku on pangad mahakandmisi teinud enam kui 45 miljardi dollari väärtuses. Miljardeid dollareid mahakandmisi on aga tulemas. Aktsiate hinnalangus on investorite vara hävitanud veelgi rohkem.
Pangad võivad teha küll laenukahjumite mahakandmisi, endiselt on raskused aga laenurahale ligipääsemisega. Euroopas on pankadevahelise rahaturu intressimäärad kuue aasta kõrgeimal tasemel, märksa kõrgemal, kui keskpangad seda sooviksid.
Kel raha olemas, need pangad ei soovi raha välja laenata, sest seda võib neil endal tarvis minna oma investeerimisüksuste toetamiseks või tegevuse finantseerimiseks. Ajakirja The Economist andmeil on konkurente paremini tundvad Skandinaavia ja Hispaania pangad teinud omavahel kokkuleppeid üksteisele laenude andmiseks. Mujal maailmas pole see aga nii lihtsalt läinud.
Püsivad ootused, et enne 2009. aastat olukord laenuturul ei normaliseeru. Selleks ajaks on pangad oma kahjumid avalikkusele teada andnud ning valmidus teistele pankadele laenata tõusnud. Praeguse olukorra muudab raskeks nende pankade seis, kes on laene välja andnud rohkem kui neil endil on klientidelt kogutud säästusid.
Kahe triljoni dollariline mõju tuleb finantsvõimendusest, mida pangad oma tegevuse jaoks kasutavad. Ligi pool 400 miljardist langeb suure võimendusega riskifondide, pankade ja vahendajate arvele, kes enamasti kärbivad laenude andmist, kui nende suhtarvud halvenevad. Kui nad saavad kahju 400 miljardit dollarit, tuleb neil oma väljastatud laenude mahtu vähendada orienteeruvalt ligi kahe triljoni dollari võrra.
Kui 400 miljardi eest kahjumeid kantakse maha ühe aasta jooksul võib oodata märkimisväärset majanduslangust, kui aga mitme aasta jooksul, siis järgnevad kehvade kasvudega aastad.