Kõik, mis valesti sai minna, see on ka valesti läinud

Praegune finantskriis, mille käivitas kinnisvaramulli lõhkemine USAs, tähistab ka dollaril kui rahvusvahelisel reservvaluutal baseeruva laenuandmise laienemise ajastu lõppu. See on tunduvalt suurem torm kui ükski neist, mis on toimunud alates II Maailmasõja lõppemisest.

Mõistmaks toimuvat, vajame me uut paradigmat. See on olemas enesekohasuse teoorias, mille ma esimest korda esitasin 20 aastat tagasi oma raamatus "The Alchemy of Finance". Teooria väidab, et finantsturud ei kaldu balansseerituse suunas. Eelarvamuslikud seisukohad ja vääritimõistmised turuosaliste hulgas toovad sisse ebakindluse ja prognoosimatuse, nii turuhindades kui ka põhialustes, mida need hinnad peaksid peegeldama. Omapäi jäetuna on turud altid laskuma äärmustesse, nii eufooriasse kui meeleheitesse.

Finantsturge ei jäeta tõepoolest nende potentsiaalse ebastabiilsuse tõttu omavahendite hooleks; neid valvavad ametkonnad, mille tööks on äärmustest hoiduda. Kuid ka ametkonnad koosnevad inimestest, mistõttu on needki allutatud eelarvamuslikele seisukohtadele ning vääritimõistmistele. Ja vastastikune suhe finantsturgude ja finantsametkondade vahel on samuti enesekohane.

Buumi ja laostumise protsess hiilib alati krediidi ümber, hõlmates eelarvamusi või vääritimõistmist - tavaliselt suutmatust ära tunda seost laenamisvalmiduse ja tagatise väärtuse vahel. Hiljutine USA kinnisvarabuum on selle kinnituseks.

60aastane superbuum on aga keerukam juhtum. Iga kord, kui krediidimahtude suurenemine häda tõotas, tõttasid finantsasutused sekkuma, süstides likviidsust või stimuleerides majandust muul viisil. See on loonud asümmeetriliste stiimulite süsteemi (teatakse ka moraalse hädaohuna), mis julgustab koguni veelgi ulatuslikumat laenuandmist.

Süsteem oli nii edukas, et inimesed hakkasid uskuma sellesse, mida USA endine president Ronald Reagan nimetas "turumaagiaks". Mina nimetan seda turufundamentalismiks.

Fundamentalistid usuvad, et turud kalduvad tasakaalustatuse poole ning ühishuvi teenitakse kõige paremini, kui võimaldatakse osalejatel järgida omaenda huve.

See on ilmselge valearusaam - hoopis ametkondade sekkumine takistas finantsturgude langust, mitte turud ise. Sellest hoolimata tärkas turufundamentalism domineeriva ideoloogiana 1980. aastail, kui finantsturud hakkasid muutuma üleilmseks ja USA jooksevkonto defitsiiti vajus. 1980. aastast on ettekirjutusi üha enam pehmendatud ning nüüdseks on need praktiliselt kadunud.

Üleilmastumine võimaldas USA-l ülejäänud maailma säästudest tühjaks imeda ja tarbida rohkem, kui ise tootis, jooksevkonto defitsiit jõudis 2006. aastaks 6,2%le SKPst. Finantsturud julgustasid tarbijaid laenama, tuues turule veel keerukamaid vahendeid ja veel heldemaid tingimusi. Ametiasutused aitasid protsessile kaasa, sekkudes kõikjal, kus üleilmne finantssüsteem ohus oli.

Superbuum läks käest ära, kui uued tooted muutusid nii keerukaks, et ametkonnad ei suutnud enam riskidega arvestada ja hakkasid toetuma pankade endi riskijuhtimismeetoditele. Samamoodi toetusid reitinguagentuurid infole, mida pakkusid uute toodete initsiaatorid. See oli šokeeriv vastutusest loobumine.

Kõik, mis valesti sai minna, see ka läks. See, mis algas hüpoteekidega, levis kõigile võlakohustustele, ohustas munitsipaal- ja hüpoteekkindlustust ja edasikindlustusfirmasid ning ähvardas lammutada mitme triljoni dollarilise krediidivõlgnevuste valuutavahetusturu. Investeerimispankade võimendusväljaostu lubadus muutus kohustuseks. Turu suhtes neutraalsed riskikapitalifondid ei olnud seda mitte ja pidid lagunema. Tagatisega kommertsväärtpaberite turg soikus ja spetsiifilised investeerimisvahendid, mille pangad sisse seadsid - et saada hüpoteeklaenud oma bilansist välja - ei suutnud enam hankida raha väljastpoolt.

Viimane hoop tabas, kui pankadevaheline laenamine - finantssüsteemi süda - segi paisati, kuna pangad pidid oma ressursse säästma ega saanud oma kolleege usaldada. Keskpangad pidid süstima suurima rahasumma, kui eales varem ja laiendama krediiti väärtpaberite enneolematule hulgale, nii paljudele institutsioonidele hulgale, kui ei kunagi varem. See muutis kriisi tunduvalt tõsisemaks, kui ükski teine alates II maailmasõjast.

Krediidimahu laiendamisele peab nüüd järgnema piiramisperiood, sest mõned uued krediidiinstrumendid ja -tavad pole usaldusväärsed ega püsivad. Lisaks on finantsasutuste võime stimuleerida majandust piiratud ülejäänud maailma soovimatusega akumuleerida täiendavaid dollarireserve.

Kuni viimase ajani lootsid investorid, et USA Föderaalreserv teeb mida iganes, et vältida tagasilangust, nagu oli teinud varasematelgi juhtumitel. Nüüd peavad nad tunnistama, et Fed ei pruugi enam olla positsioonil, kus see saaks nii teha. Nafta, toidu ja muude tarbekaupade ettevõtetega ja renminbi väärtuse mõnevõrra kiirema tõusuga peab Fed samuti inflatsiooni pärast muretsema. Kui intressimääri langetataks teatud punktini, satuks dollar uuesti surve alla ja pikaajaliste võlakirjade kasvik tegelikult suureneks. Võimatu on kindlaks määrata, kus see punkt on, kuid kui selleni jõutakse, lõpeb Fedi võime majandust stimuleerida.

Kuigi tagasilangus arenenud maailmas on praegu rohkem või vähem vältimatu, on Hiina, India ja mõned naftat tootvad riigid väga tugeva vastupidise trendi küüsis. Seetõttu põhjustab praegune finantskriis vähem üldist langust kui maailmamajanduse radikaalne ümberkorraldamine koos USA suhtelise languse ning Hiina jt arenguriikide tõusuga. Oht seisneb selles, et kaasnevad poliitilised pinged, sh USA protektsionism, võivad maailmamajanduse pea peale pöörata, tõugata langusest veel millessegi hullemasse.