Kõik, mis valesti sai minna, see on ka valesti läinud

Praegune finantskriis, mille käivitas kinnisvaramulli lõhkemine USAs, tähistab ka dollaril kui rahvusvahelisel reservvaluutal baseeruva laenuandmise laienemise ajastu lõppu. See on tunduvalt suurem torm kui ükski neist, mis on toimunud alates II Maailmasõja lõppemisest.

Mõistmaks toimuvat, vajame me uut paradigmat. See on olemas enesekohasuse teoorias, mille ma esimest korda esitasin 20 aastat tagasi oma raamatus "The Alchemy of Finance". Teooria väidab, et finantsturud ei kaldu balansseerituse suunas. Eelarvamuslikud seisukohad ja vääritimõistmised turuosaliste hulgas toovad sisse ebakindluse ja prognoosimatuse, nii turuhindades kui ka põhialustes, mida need hinnad peaksid peegeldama. Omapäi jäetuna on turud altid laskuma äärmustesse, nii eufooriasse kui meeleheitesse.

Finantsturge ei jäeta tõepoolest nende potentsiaalse ebastabiilsuse tõttu omavahendite hooleks; neid valvavad ametkonnad, mille tööks on äärmustest hoiduda. Kuid ka ametkonnad koosnevad inimestest, mistõttu on needki allutatud eelarvamuslikele seisukohtadele ning vääritimõistmistele. Ja vastastikune suhe finantsturgude ja finantsametkondade vahel on samuti enesekohane.

Viimane hoop tabas, kui pankadevaheline laenamine - finantssüsteemi süda - segi paisati, kuna pangad pidid oma ressursse säästma ega saanud oma kolleege usaldada. Keskpangad pidid süstima suurima rahasumma, kui eales varem ja laiendama krediiti väärtpaberite enneolematule hulgale, nii paljudele institutsioonidele hulgale, kui ei kunagi varem. See muutis kriisi tunduvalt tõsisemaks, kui ükski teine alates II maailmasõjast.

Krediidimahu laiendamisele peab nüüd järgnema piiramisperiood, sest mõned uued krediidiinstrumendid ja -tavad pole usaldusväärsed ega püsivad. Lisaks on finantsasutuste võime stimuleerida majandust piiratud ülejäänud maailma soovimatusega akumuleerida täiendavaid dollarireserve.

Kuni viimase ajani lootsid investorid, et USA Föderaalreserv teeb mida iganes, et vältida tagasilangust, nagu oli teinud varasematelgi juhtumitel. Nüüd peavad nad tunnistama, et Fed ei pruugi enam olla positsioonil, kus see saaks nii teha. Nafta, toidu ja muude tarbekaupade ettevõtetega ja renminbi väärtuse mõnevõrra kiirema tõusuga peab Fed samuti inflatsiooni pärast muretsema. Kui intressimääri langetataks teatud punktini, satuks dollar uuesti surve alla ja pikaajaliste võlakirjade kasvik tegelikult suureneks. Võimatu on kindlaks määrata, kus see punkt on, kuid kui selleni jõutakse, lõpeb Fedi võime majandust stimuleerida.

Kuigi tagasilangus arenenud maailmas on praegu rohkem või vähem vältimatu, on Hiina, India ja mõned naftat tootvad riigid väga tugeva vastupidise trendi küüsis. Seetõttu põhjustab praegune finantskriis vähem üldist langust kui maailmamajanduse radikaalne ümberkorraldamine koos USA suhtelise languse ning Hiina jt arenguriikide tõusuga. Oht seisneb selles, et kaasnevad poliitilised pinged, sh USA protektsionism, võivad maailmamajanduse pea peale pöörata, tõugata langusest veel millessegi hullemasse.

Copyright: Project Syndicate; www.project-syndicate.org