Mis annab gekodele võime seintel turnida ja
kas teadlased suudavad neid jäljendada?
Elusloodus on ikka uusi tehnoloogiaid inspireerinud. Teadlased on järjekindlalt proovinud jäljendada gekode võimet mööda vertikaalseid seinu üles ronida, nüüd on need püüdlused suure sammu edasi, ehk üles, astunud, kirjutas
fyysika.ee Science Daily vahendusel.
Gekode võime seintele kleepuda annab nende jalgade mikroskoopiline karvastik, iga karvake on otsast lõhenenud nanomõõtmeis niidistikuks, mis pinnaga kokkupuutel tõmbub selle vastu molekulidevaheliste Van der Waalsi jõudude mõjul.
Varasemaid katseid geko võimeid matkida ühendab üks puudus - nimelt selleks, et katsealune materjal pinnale kleepuks tuli teda vastu seda pinda suruda. Samas nõudis pinnalt eemaldumine taaskord jõudu. Sellest tulenevalt raiskaks niisugusest materjalist jalgadega robot palju energiat ainult selleks, et mitte alla kukkuda. Nüüd on California ülikooli teadlased Ron Fearingi juhtimisel loonud niidistiku, mis kleepub pinnale vaid siis, kui ta pinnale toetudes selle suhtes nihkuma hakkab. Pinnaga risti liikudes kleepumist ei toimu.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Kui mõelda, et geko teeb oma jalakestega kuni 20 liigutust sekundis, on see kriitilise tähtsusega areng. Fearingi rühma loodud materjalile annavad soovitud omadused selle pinda katvad 20 mikromeetri (umbes viiendik paberilehe paksusest) pikkused ja 0.6 mikomeetrilise läbimõõduga, juuksekarvast umbes sada korda peenemad polüpropüleenist karvakesed. Polüpropüleen on varem kasutatud materjalidega võrreldes tunduvalt jäigem ja see tagabki kunstjalakeste hea pidamise ning lisaks nende omaduste säilimise pikema aja jooksul.