Riigi hirm börsi ees on asjatu

Riigifirmade börsile viimise osas valitseb palju müüte ja stereotüüpe. Börs on majanduse peegel ja börsiga seotud hirmud on riigi majandushirmude peegeldajad. Kuivõrd on hirmud ehtsad, kuivõrd kõverpeeglis üle paisutatud?

Gild Bankers koostas koos Tallinna Börsiga Eesti ettevõtete TOP 100, kus kümne väärtuslikuma ettevõtte seas on vaid kolm ettevõtet, mis pole Tallinna Börsiga seotud. Edetabeli teisel kohal olev Eesti Energia oli esikümne ainus, mille ükski väärtpaber ei ole Tallinna Börsil kaubeldav olnud. Miks?

Kõige enam kardetakse riigiettevõtte börsile viimisel riigi kontrolli kadumist ettevõtte juhtimise ja sisulise tegevuse üle. Eesti Energia puhul arvatakse, et eraomanik hakkab survestama tariife, et tagada endale piisava suurusega dividende. Siin tuleb meelde tuletada, et Eestis on olemas konkurentsiamet, mille ülesanne on kinnitada riiklikke tariife ja kontrollida. Ei börs ega börsil olemine hakka seda kunagi asendama, ka noteeritud ettevõtted alluvad konkurentsiameti kontrollile. Hiljutised näited on Tallinki Silja Line'i ja Eesti Ekspressi Delfi ostutehingu luba. Börsiettevõtete enamusaktsionär ei pea omama ettevõttest 100, isegi mitte 90%. Kui riik säilitab 60-70protsendise osaluse, on tugeva omaniku staatus selgelt alles.

Maailmaturgudel on näiteid, kus avalikult kaubeldava ettevõtte enamusaktsionäril piisab kontrolli omamiseks vähem kui pooltest aktsiatest, sest ülejäänud aktsiad on jaotatud paljude väikeaktsionäride vahel.

Miks arvatakse, et infrastruktuuriettevõtteid on keeruline ja ohtlik börsil noteerida? Euroopa börsidelt leiame ridamisi infrastruktuurifirmasid, mille riik on muutnud avalikult kaubeldavaks: Energias De Portugal, British Gas, Deutsche Post AG, Malta International Airport, Österreichische Post AG, CEZ.

Riigiettevõtete börsile viimise vastaste arvates muutub ettevõte börsil üksnes kasumit taotlevaks ja unustatakse ühiskonna jaoks oluline. Meenutame, et riik ise on võtnud viimastel aastatel Eesti Energiast dividende rohkem kui miljard krooni. Tallinna Sadam pidi riigile dividendide maksmiseks eelmisel aastal lausa võlakirju emiteerima. Kas selline käitumine eristab riiki kui omanikku tüüpilisest riskikapitalifondi käitumisest? Tundub, et mitte.

10.04 Äripäeva artiklis väidab Heido Vitsur, et "Eestis pole erilist tüli elektritootjate ja suurte tarbijate vahel olnud, kuid ikka tänu sellele, et EE aktsiad on riigi omandis." Mina väidan, et tüli ei ole olnud seetõttu, et Eesti Energia on professionaalselt juhitud firma selge strateegia, tegevuskava ja rahvusvahelistele nõuetele vastava raamatupidamisega. Riigi suhtumist suurtesse tarbijatesse saame pigem hinnata Estonian Celli juhtumi kaudu, mis suure energiatarbijana oli pärast riigi ootamatut elektriaktsiisi kehtestamist sunnitud oma äriplaanid ümber vaatama.

Arenenud riikides on börsiettevõtete turuväärtus võrdne või suurem SKPst. Eestis on see alla 30%. Mõni aasta tagasi lõpetas riik riigiettevõtete börsile toomise analüüsi enne, kui sellega alustada jõuti. Tundub, et riigiettevõtete avatuse teemat ei võeta Eestis tõsiselt. Näiteks Leedus, kus on moodustamisel uus riigi osalusega energiafirma LEO, on valitsus selgelt öelnud, et see noteeritakse Vilniuse börsil.

Börsi muudavad tondiks need, kes kardavad avatud, konkurentsivõimelist ja innovatiivset majanduskeskkonda. Nii nagu riik juhib ennast ja oma ettevõtteid, nii teeb või hakkab seda tegema ka erasektor. Riigi eeskuju riigiettevõtete tänapäevase ja avatud juhtimise tagamisel on ainult teretulnud.