Kui loodus sunnib auto peatuma

Artikkel

- Uudised
- Marko Torm
- 30. oktoober 2008 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kui loodus sunnib auto peatuma
Aucklandi lennujaamas ootab internetis broneeritud ja makstud campervan ehk magamisaseme ja söögitegemisvõimalusega väiksem matkaauto. Dokumendid korda, varustus üle kontrollida ning olude sunnil minu esimene kokkupuude automaatkäigukastiga.
Olen end valmis seadnud vasakpoolseks liikluseks, kuid automaatkäigukast lööb veidi balansist välja. Omapäraste manöövritega jukerdan autorendibüroost lähimasse supermarketisse, et teha enamik sisseoste kolmenädalaseks matkaks läbi Uus-Meremaa.
Rendiauto GPSile tänulik olles sõidan esimese sihtkoha suunas - Kahwia kalurikülla, mis asub 3,5tunnise sõidu kaugusel Aucklandist. Ajakulu üksi ei anna terviklikku ülevaadet reaalsetest distantsidest, kuna suur osa maast on mägine ning järske käänakuid, kurve ja madalakäigulisi tõuse on rohkem kui sirget-kiiret maanteed.
Mida enam Aucklandist lõuna poole, seda mägisemaks ja aeglasemaks muutub tee, ent peagi ilmneb, et käänulised teed pole õhtupimeduses ainsad kiiruse piirajad. Tunni jooksul pean kaks korda sõiduki peatama, et meelekindlaid opossumeid soojalt asfaldilt huiletega ära ajada. Karvakerad mõtlevad veidi ja jalutavad rahulikult metsa kaitsvasse pimedusse.
Esimene hommik tekitab reisi ühe võimsamatest emotsioonidest. Ärgates taban päikesetõusu, mis kuldab Kahwia kaluriküla abajat. Alles nüüd näen, millise ilu olen peatuspaigana üles leidnud.
Eestis on kevad, Uus-Meremaal aga sügise algus ning turismihooaeg läbi. Külakeses pole ühtegi võõrast hinge peale minu. Hommikukohvi abaja ääres matkalaua taga, banaan, jogurt - ühesõnaga kõik, mis tekitab hea tuju ja annab vajaliku energialaengu.
Ahmin januselt sisse veel viimased tõusva päikese kiired ja liigun seitsme kilomeetri kaugusele ookeani randa, nagu kohalikud Tasmaania merd kutsuvad. Ronin kõrgetest liivadüünidest üles ja esimese asjana paiskub mulle tippu jõudes vastu segu meretuulest ja vabadusest. Kilomeetritesse ulatuvas rannas pole kella poole üheksa paiku hingelistki.
Meri mässab tagasihoidlikult ja keerutab väikesi laineid musta laavaliivaga randa, kus hästi hakkavad silma heledad merekarbid. Võtan sõõmu seda kõike veel sisse ja jooksen juba riideid seljast heites merre... brrr! Vesi on külmem, kui hommikune soe päike lubada eeldaks. Ikkagi sügis.
Siiski heidan end lainetesse, sest see on vägev. Väljudes aga asun peamise põhjuse juurde, miks Kahwia üles otsisin, nimelt tasuta mullivanni pärast. Ses rannas on liivapinda kaevudes võimalik tabada juba 30-40 cm sügavuselt sooja vett, mis mullitades sulle vastu tuleb ja kümblema kutsub.
Mida sügavamale kaevad, seda soojemaks läheb, meetrisügavusel on juba liiga tuline. Ja nii vedelengi seal üksi kilomeetrite pikkusel rannaribal, vaatega randa pekslevatele helesinistele lainetele ning lasen 38-40kraadisel looduslikul mullivannil enda keha hellitada.
Olen sõitnud 1,5 tundi, läbinud Rotorohanga, mis tervitab mind 2,5 meetri kõrguse kiivi kujuga linnapiiril. Kiivi on Uus-Meremaa rahvuslind. Lennuvõimetu, väike armas sulekera, kahjuks hävimisohus. Ka uusmeremaalased kutsuvad end kiivideks.
Waitomo koobaste piirkonnas märkan ka teisi turiste ja matkaautosid. Lunastanud pileti pääsuks maapõue, laskun grupiga 25 meetri sügavusele. Kõrged võlvkaared, mida aastatuhandete jooksul voolinud vesi ja vorminud maanihked, meeletult hea akustika. Koobastes on esinenud ka Sting, Eric Clapton ja uus-meremaalasest sopran Kiri Te Kanawa.
Giid küsib, kas meie grupis on lauljaid. Üks teismeline tütarlaps tõstab käe. Olen unustanud ta laulu, kuid selle ebamaine ja kaunis kõla maa-aluses koopas tekitab minus siiamaani judinaid.
Põhiline maiuspala ootab aga ees, selleks laskume veel kümmekond meetrit. Grupp sunnitakse vaikseks, sest iga heli võib rikkuda eesootavat vaatepilti. Silmad harjuvad sügavama pimedusega ning koopaseintel ja laes süttivad sajad imeväikesed helendavad valgusallikad. Neid ilmub nii korrapäratult, et tekib mulje koopaseintest kui hiiglaslikust jõulupuust, mida ehivad rutakate laste nobedad käed.
Kõik on heldinud ja olek härras. Meid juhitakse väikestesse paatidesse ning paadijuht hakkab ettevaatlikult ja vaikselt meie alust mööda maa-alust jõge edasi tõmbama. Nimelt on koopa sisemuses trossid, mis võimaldavad paate vaikuses juhtida.
Seal nähtut saan iseloomustada kui ilmutust tuhande ja ühe öö muinasjuttudest. Kümned tuhanded imepisikesed olevused meelitavad koopa seintel/laes rippudes ja helendades omale sööki ligi. Helendavad tähekesed moodustavad tuhandeid kujutisi. Need on hiiglaslikud küünlajalad, mis ehivad seda maa-alust looduseimet.
Väljumisel koopa teisest avausest olen endiselt lummatud Waitomo koobastes nähtust.
Oluline on märkida, et Uus-Meremaa loodus on igal pool tulvil üllatusi ja vasturääkivusi (näiteks palmid ja jääliustikud). Paljud looduseimed on riigi kaitse all või ettevõtjaile rendile antud, mistõttu kulub looduse nautimiseks arvestatav hulk raha. Enamik sellest läheb küll kauni looduse kaitsmiseks.
Omal käel reisimine on Uus-Meremaal lihtne ja mugav. Loodus on puhas ja teed-rajad, infopunktid, märgistused ja viidasüsteem kõrgel tasemel.
Hetkel kuum