Eesti seisab energiakorralduse lahenduste otsimisel teelahkmel. Ühelt poolt tagavad põlevkivivarud lähikümnenditel Eesti omamaise energiatootmise varustuskindluse. Teisalt on see fossiilkütus ka mureallikas - nii selle kasutamisega kaasneva CO2 emissiooni kui kaevandusjäätmete mõttes.

Enamgi veel - vabaneva energiaturu tingimustes on tõsiseltvõetavaid kahtlusi põlevkivienergeetika konkurentsivõime osas, sest vastavad objektiivsed hinnavõrdlused muude energiakandjatega on seni puudunud.

On ilmne, et põlevkivienergeetika on ka lähitulevikus Eesti energiavarustuse põhikomponent. Siiski, vähendades põlevkivi kasutamise osatähtsust energiavarustuses, suureneb selle unikaalse loodusvara kasutamise ajahorisont, mis omakorda tagab Eesti pikaajalist energia-alast sõltumatust ja varustuskindlust.

Praegune püsiv nõudlus põlevkivi kaevandamiseks on umbes 15 miljonit tonni aastas. Samas on mõningate arvestuste kohaselt otsese kohaliku energiatootmise vajaduse katmiseks piisav 6-7 miljonit tonni aastas, eeldusel, et põlevkivienergia oleks täiendatud muude energiatehnoloogiatega.

Kaasajal kuulub põlevkivienergeetika globaalsete energiatehnoloogiate äärealadele. Eesti on selles sektoris kahtlemata tehnoloogialiider, kuid lahendamist vajavad keskkonnaprobleemid võivad muutuda ületamatuks takistuseks edasistele majanduslike ja tehnoloogiliste saavutustele.

Samas Eesti põlevkivitööstuse rajamine 1920. aastatel oli radikaalne uuendus. Põlevkivitööstuse rajamise eelduseks oli varajane era- ja avalike huvide partnerlus (kaasajal tuntud kui "public-private partneship"), mis tagas vajalikud kapitaliinvesteeringud, suuremahulised insenertehnilised arendustegevused ja valitsuse mittesekkumise tehnoloogia arendusse. Aastatepikkuse katsetamise tulemusel loodi uus kodumaine tööstusharu, mille arengut valitsus igati toetas. Tolleaegse riikide vahelise majanduskonkurentsi tingimustes oli iseseisva energiavarustuse tagamine märkimisväärne saavutus.

Uuendusmeelsus on Eestile iseloomulik ja selle taustal oleks ootuspärane veel üks põhimõtteline uuendus, mis kordaks põlevkivitööstuse loomise edulugu 1920. aastatel, seekord taastuvenergeetika vallas.

Eestil on siin eeliseid, mida harva teadvustatakse. Esiteks, energiatootmiseks vajaliku maaressursi rohkus, mille üheks allikaks on varem Nõukogude armee kasutuses olnud ulatuslikud alad (nt Pakri poolsaarel). Teatavasti vajab taastuvenergiaressursside tootmine suuri maa-alasid, sest võrreldes traditsiooniliste (fossiilsete) energiaressurssidega on taastuvenergia allikad madalama energiamahukusega.

Teiseks, Eesti madal asustustihedus võimaldaks märkimisväärse biomassi koguse tootmist, muutmata siiski kõiki maapiirkondi "energiatootmiseks". Eestile iseloomulikud keskmise suurusega asulad sobiksid väiksemahulise kaugkütte tehnoloogia juurutamiseks, mis nt Austria väikelinna Güssingi (4000 elanikku) eeskujul tagaks taastuvenergial baseeruva täieliku sooja-ja energiavarustuse.

Kõigi Eesti kodumajapidamiste täielikuks varustamiseks soojus-ja elektrienergiaga oleks mõningate arvutuste järgi vajalik 1500 km2 maad, mis oleks kultiveeritud kiiresti kasvava, energiamahuka taastuvenergia toormega, nagu näiteks paju. Antud numbrit võiks võrrelda reformimata ning määramata kasutusotstarbega maa pindalaga, mis moodustab Eestis 3000-3500 km2.

Kolmandaks, üldiselt on juurdunud arvamus, mida jagavad ka Rahvusvaheline Energiaagentuur (International Energy Agency) ja Euroopa Komisjon, et taastuvenergia süsteemide globaalne juurutamine pole niivõrd tehnoloogiline kui institutsionaalne väljakutse.

Eesti kogemus radikaalsete muutuste elluviimisel võiks olla eeliseks ka energeetika valdkonnas muutuste kavandamisel. Rida põlevkivitööstuse loomise kogemusi oleksid siin kasuks: väliskapitali kaasamine, tugev avalik ja eraõiguslike partnerite koostöö uue tööstusharu arendamisel, valitsuse toetusmeetmed, mittesekkumine tenoloogia-arendusküsimustesse väljaspool teadus-arendustegevuse toetamist.

Eesti tulevikuväljavaateid, sh teadmistemahukale majandusele üleminekut puudutavates aruteludes on ikka ja jälle tõstatud küsimust "Eesti Nokiast". Soome majandushiiglane tekkis tema praegusel kujul majanduslikult keerulistel aegadel tänu uutmoodi mõtlemisele, äsjatoimunud turu liberaliseerumisele ning institutsionaalsele reformile.

Nii võiksid ka energiaturu avamine ja püsiva tööhõive tagamise vajadus energeetikasektoris olla need motivaatorid, mis võimaldaksid luua "Eesti Nokia" teadmistemahukas taastuvenergeetika sektoris.

Põlevkivil ja taastuvenergial baseeruvaid süsteeme ei tuleks vastandada. Lähitulevikus nad pigem täiendavad üksteist, kusjuures viimane tasakaalustaks kogu energiasüsteemist lähtuvaid keskkonnamõjusid ja pikendaks põlevkivi (kui taastumatu ressursi) kasutamist.

Enamgi veel - ükski muu alternatiiv peale taastuvenergia kasutamise koos kohaliku põlevkivialase oskusteabe kasutamisega ei taga Eestile konkurentsieeliseid kohalikul ning rahvusvahelisel energiaturul.

Autor: Rurik Holmberg