Tootjatele vaja kindlat nišši

Rõiva- ja tekstiilitööstus on eksportiv tööstusharu, seetõttu ei saanud need firmad osa petlikust majandusmullist, eksportturgudel on toimunud alati konkurentsitihe jalad-maas-kauplemine.

On kindel, et odava töötunni müügile ei saa äri rajada kusagil Euroopas. Kes Hiina ja Indiaga konkureerib, see hävib, praegu ei saa toota ja müüa kasumlikult tooteid, millega oldi edukad kümme aastat tagasi. Loovus ja sellel rajanev uuenduslikkus on peamised strateegilised ressursid suureneva määramatuse tingimustes.

2009. aasta äriplaani on ettevõtetel keerulisem koostada kui viimasel viieteistkümnel aastal, sest kohalik inflatsioon toob kulude kasvu, mida on raske selgitada Euroopa kliendile. Samuti teeb laenude pikendamine peavalu, pikaajalise investeerimislaenu saamine on pea võimatu. Ka nafta hinna ebastabiilsus toob vea ettevõtete kuluarvestusse. Euro ja USA dollari vahetuskurss teeb keerulisemaks, kui mitte võimatuks, müügi dollari baasil kauplevatesse riikidesse.

Ettevõtete tootlikkuse tase lihtsalt peab tõusma, sest see on konkurentsivõime ja jätkusuutlikkuse võtmetegur. Seni jääb meie tööstuses käive keskmiselt töötaja kohta EL-15 riikide tööstusest kaugele maha.

Peaaegu kõigis ELi uutes liikmesriikides on tootlikkus madal. ELi kümne uue liikmesriigi käive töötaja kohta on rõivatööstuses vaid 17% ELi vanade liikmesriikide näitajast. Tekstiilitööstuses on analoogne näitaja 30%.

Eesti rõiva- ja tekstiilitööstuste edu võti on tarnekiirus, paindlikkus, ressursside kasutamise otstarbekus ja kvaliteet. Paljud väiksemad ettevõtted peaksid ühinema või alustama ühistegevust tootearenduse ja müügi alal. Igal ettevõttel on vaja rohkem mõelda koostööle ülikoolide ja teadusasutustega.