Kriis kui võimalus

Küsimustele vastab oktoobris Tallinnas riskijuhtimise aastakonverentsil osalenud maailma ühe suurema suhtekorraldusfirma Edelman riskijuhtimise ja kriisikommunikatsioonispetsialist Mike Seymour.

Kriis peidab endas alati ka võimalusi. Kuidas pöörata kaotus võiduks?

Kindlasti ei soovita ühelgi firmal teadlikult kriisi astuda, aga tõsi on see, et kui juhtkond suudab probleemiga hästi hakkama saada, mõjutab see oluliselt ettevõtte reputatsiooni ja positsiooni turul.

Paremad tele- ja online-kommunikatsiooni võimalused on viinud selleni, et paljud inimesed veedavad päevas tunde saates tekstisõnumeid või e-kirju sõpradele ja pereliikmetele, sellised jutuajamised muutuvad personaalseks ning seepärast usutakse pigem neid sõnumeid kui teateid, mis tulevad firmadelt.

Internet kujutab endast informatsioonidžunglit. Kui väärinfo sinu või su ettevõtte kohta seal levima hakkab, siis mida teha?

Tuleb aktsepteerida, et kui see juhtub, on selle levikut võimatu peatada. Oluliseks saab juhtkonna otsustamise kiirus, millised on need inimesed või inimgrupid, kes on firma jaoks olulised, kellele tuleks olukorda selgitada sõltumata sellest, kas info on täpne, moonutatud või on tegemist hoopis lausvalega.

Võtmegrupid ja -isikud tuleks varustada võimalikult adekvaatse pildiga olukorrast. See taastab usaldust ja on parem kui lihtsalt vaikimine ning ainult väljastpoolt tulevatele küsimustele, spekulatsioonidele ja süüdistustele vastamine.

Kas ennetav taktika, info avaldamine enne, kui avalikkus selle üles korjab, saab 21. sajandil veel töötada?

On oluline, et firma suudaks tekkinud probleeme kontrolli all hoida. Kui ettevõte avalikustab mingi probleemi enne, kui avalikkus sellele tähelepanu pöörab, on see fakt sellest, et juhtkond kontrollib asja, ollakse ülesannete kõrgusel. Väline surve võib vahel olla firmale sedavõrd suur, et unustatakse kriisi keskpunktis olles ära, mida nende oma töötajad tunnevad ja kuidas reageerida võivad.

Iga inimene on omamoodi meedium. Milleni see viia võib?

Tuleb aktsepteerida, et kriisiolukorras tõlgendatakse vaikimist soovina varjata või mustata tõde - ükskõik kui ebaõiglased need hinnangud ka ei oleks.

Tuleb mõista, et indiviidid ja vabalt formuleeritud kogukonnad omavad võimu kujundada arvamusi, tekitada kuulujutte, avaldada survet viisidel, mis varem polnud võimalik. Mobiilikaamera nuppu vajutades või hiireklikiga saab indiviid tekitada n-ö oma lugusid, mis reguleerimata internetimaailmas omavad organisatsioonide formuleeritud sõnumitega võrreldavat kaalu.

Uute dimensioonidega tuleb kriisi- ja kommunikatsiooniplaanide tegemisel arvestada. Peab omama valmidust ja varustust, et tundmatus kohas sukelduda, ning olema valmis selleks, et bränd, teenus või firma ise võib iga hetk sattuda enda suhtes vaenulikult meelestatud avalikkuse tähelepanu alla.