Lotman: prügi põletada või ladustada

Paraku kipuvad negatiivsed küljed positiivseid üles kaaluma - eriti, kui põletatakse sorteerimata jäätmeid. Esiteks on jäätmed tihti väärtuslik teisene toore, millele leidub paremat rakendust kui lihtsalt ahju ajamine.

Teiseks tekib segajäätmete põlemisel ohtlikke aineid, mis lenduvad heitgaasidega atmosfääri või jäävad osalt tuha sisse. Enim on põhjust karta dioksiine, täpsemalt plüklorodibensodioksiine ja polüklorodibensofuraane. Tegemist on ülimürgiste ainetega, mida väga väikestes kogustes tekib peaaegu igasuguse vähegi keerukama koosseisuga orgaanilise olluse põletamisel. Paraku annab segajäätmete põletamine mitmel põhjusel hoopis suuremaid dioksiiniheitmeid võrreldes enamiku teiste orgaaniliste kütustega. Enam kui kaks kolmandikku teadaolevast globaalsest dioksiiniemissioonist 20. sajandi lõpukümnendil pärines jäätmepõletusest. Asja teeb meie jaoks keerukamas seegi, et iseseisev dioksiinide määramise võimekus Eestis puudub ning selle väljaarendamist on seni peetud meile rahaliselt üle jõu käivaks. Seetõttu oleme sunnitud tellima analüüse jõukamatelt naabritelt nagu Saksamaa ja Soome.

Senised uuringud lubavad oletada, et praegu ei teki meie elektrijaamades ega muudes, sh kontrollimatutes põlemisprotsessides keskkonnale ohtlikul määral dioksiine. Taoline hõre seire ei anna aga mingil juhul piisavat teavet jäätmepõletuse käivitamisel elukeskkonnas toimuvatest ohtlikest muutustest. Seega on jäätmepõletamise absoluutne eeltingimus senisest hoopis tõhusama dioksiiniseire korraldamine.