Põhimõtted peenrahaks

Aserbaidžaan ei ole demokraatlikum kui Venemaa, kas või organisatsiooni Piirideta Ajakirjanikud meediavabaduse edetabelis asuvad need riigid kohtadel 150 ja 141. Seega võiks presidendi visiit rohkem pahameelt tekitada, kui ühe linnapea kohtumised Moskvas. Aga võta näpust - väärtuste argumendiga lajatatakse vaid siis, kui teemaks idanaaber.

Sel silmakirjalikkusel on kõigile teada põhjus - olla Venemaa vastane on popp, kauged riigid ei paku aga avalikkusele huvi. Riigi esindajate üks peamisi ülesandeid välisriikides on riigi, selle kodanike ja ettevõtete huvide eest seismine. Näiteks tallas ühe Euroopa Liidu riigi suursaadik isiklikult Eesti ministeeriumite uste taga, et võimaldada oma riigi rahvustoitu pakkuva restorani tekkimine Tallinnasse, ja igasuguse valehäbita. Sarnaselt peavad Eesti diplomaadid seisma meie ettevõtete huvide eest üle maailma.

Taoline ärisuhete arendamine on taunitav, kui seda tehakse isikliku kasu saamiseks. Schröderi ennastsalgav tegevus kantslerina Nord Streami käivitamisel ja hiljem selle ettevõtte juhiks siirdumine on poliitilise korruptsiooni ehedaim näide.

Isikliku kasu kahtlusi on tõstatatud ühe linnapea headele suhetele Moskvaga ja ühe linnapeakandidaadi semutsemisele Tbilisis. Kui need kahtlused peaksid tõeks osutuma, on tegemist äärmiselt taunitavate juhtumitega. President Ilvese kohtumise eesmärk Aserbaidžaani kolleegiga oli riikidevahelise majandussuhete parandamine, siin puudus igasugune isiklik kasu.

Märksa keerulisem on küsimus, kui palju peaks Eesti lähtuma inimõiguste olukorrast sihtriigis. Mulle isiklikult meeldiks elada riigis, mis igasuguste välissuhete arendamise eeltingimuseks paneb inimõiguste olukorra ning mis oleks valmis maailmas toime pandud ebaõigluse vastu astuma.

Tänapäeva reaalsus näitab, et inimõiguste problemaatika tõstatamine on suuresti parlamendi ja kolmanda sektori pärusmaa. Täidesaatev võim peab Eestis kui ka kõikjal mujal laveerima, sõnu valima ning kompromisse otsima. Liiga palju raha, võimu ja ressursse on riikide käes, kes läänelikke väärtusi oluliseks ei pea.

Iseenesest võib ju tunda heameelt, et president suutis päästa Eesti ärimeeste riskantse investeeringu. Seda tehes tunnustas ta aga paratamatult äri esiletõstmist väärtuste ees. Kui me aga teeme kompromisse ideaalide kulul, siis leiame ühel hetkel, et meie vabadust kindlustavad põhimõtted on vahetunud peenrahaks.