IMF: kärpeid tuleb jätkata

Strukturaalseid reforme, mis suurendaksid valitsuse eelarvepoliitika usaldusväärsust ka Eesti eurokriteeriumidele vastavuse hindamisel, on seni alles vähe.

Kahju oleks, kui vahetult enne finišit loorberitele jäädakse ja euro käest lastakse.

Arvame, et Eestil tuleks rakendada 2010. aasta eelarves täiendavaid meetmed - mõtlen nii tulude suurendamist kui ka kulude vähendamist - 1% ulatuses SKPst. See looks piisava puhvri, mis võimaldaks kindlalt öelda, et tuleva aasta defitsiit on alla 3% SKPst ega kasva ka järgnevatel aastatel. See signaal on oluline.

Euro on pingutust väärt, Eesti elab heitlikus naabruses. Kriis näitas, et euro isoleeriks mitme riski eest.

Meetmed liigituvad kestvateks, nagu käibemaksu tõstmine, ajutisteks, nagu dividendide väljavõtmine, ja sellisteks, mida on kerge tagasi pöörata, kui majandus kasvule pöörab. Eestis on kõiki kasutatud. Sisulisi reforme on seni vähe.

Peamiselt on kaotatud boonused. Jah, kärped on reaalsed, kuid asutused teevad seda erineval moel - mõned kärbivad palku, teised koondavad.

Tõsi, 2010. aasta eelarves on jälle mindud n-ö kõigilt-ühe-mõõdu-järgi teed. Meie soovitus on asendada see paremini suunatud meetmetega.

Ei. Ja deflatsioonis pole ka tõstmine niipea aktuaalne.

Seni küll, kuid nad võivad iga kell kulutama hakata, millest oleks kahju. Mõnel on suured pangahoiused ja nende kasutamist ei saa takistada.

Ma ei taha ette kirjutada konkreetseid makse, see on lihtsalt üks viis tulude suurendamiseks. Sama efekti annab erandite kaotamine. Näiteks intressitulu on maksuvaba, selle kaotamisel oleks samuti progresseeruv mõju.

Milleks? Riigil on reservid.

Valitsus teeb juba päris palju ja see maksab palju raha. Kui te vaatate, mis eelarvet survestab ja milles seisnevad ohud 2010. aasta eelarvele, siis peamiselt nendes toetustes. Kärpida siit aga ei või.

On siin selliseid või? Kui see aitab, miks mitte. Parem kui kodus istuda ja mitte midagi teha. Iseasi, mis see riigile maksab.

Lätlased on teinud väga selge otsuse - nad tahavad fikseeritud kurssi hoida. Argumendid pole muutunud. Otsene risk on praegu väiksem, kuna Läti valitsusel pole praegu rahapuudust. Samas on iga Balti riik erinev - Eesti näitab ilmekalt, et fikseeritud kursiga kohanemine on võimalik.

IMF, EL ja Rootsi riik panevad siia raha, et stabiilsust hoida. Pangad peavad oma osa andma ja on ka lubanud seda teha, nagu septembris Stockholmis kinnitati. Samas on normaalne, et majanduslanguses laenuandmine väheneb. Kuid me jälgime, et pangad ei tõmbaks raha välja, kui teised raha sisse panevad.

Me ei arva, et laenude vähenemise põhjus on pakkumise poolel, pigem pole nõudlust.

Ühene lahendus pole mõeldav, see kahjustaks Eesti mainet. Võimalik on näiteks tõhustada süsteemi, mis tegeleb nendega, kes on laenudega hätta jäänud. Eesti seaduste järgi on üksikisiku pankroti järel see periood väga pikk, mil inimene peab lõviosa sissetulekust võla katteks maksma. Mitmes riigis ollakse kolme aasta järel võlast vaba.

Toibumine tuleb aeglane. Tuleval aastal prognoosime SKP langust, buumiaegsed kasvutempod ei taastu. Endisele tasemele jõuab majandus ehk alles 6-7-8 aasta pärast. Maailmamajanduses on rida riske ja kui need mõjutavad negatiivselt Soomet ja Rootsit, mõjuks see ka Eestile.

Tark on kasutada agressiivselt ELi raha, mida valitsus ka teeb. Selles on Eesti edukam kui mitmed teised riigid. Samuti kuulub siia üleminek eurole, pankadele piisavate puhvrite kindlustamine, pankrotiseaduste ülevaatamine jne.