IMF: kärpeid tuleb jätkata
Eile Eesti Pangas IMFi visiiti kokku võtnud missiooni juht Christoph Rosenberg ütles, et euro on Eestil käeulatuses, kuid 2010. aasta eelarves ja sealt edasi tuleb eelarvedefitsiiti veel täiendavalt kärpida.
Strukturaalseid reforme, mis suurendaksid valitsuse eelarvepoliitika usaldusväärsust ka Eesti eurokriteeriumidele vastavuse hindamisel, on seni alles vähe. Need muudatused tuleks ära teha pigem varem kui hiljem, rõhutas Rosenberg.
•Mis IMFile Eestis praegu enim muret teeb?
Väga kahju oleks, kui vahetult enne finišit loorberitele jäädakse ja euro käest lastakse. Nii see kui eelmised valitsused on selle eesmärgi nimel väga palju ära teinud.
•Kas senistest kärbetest euro saamiseks piisab?
Keegi ei tea täpset numbrit. Meie arvame, et Eestil tuleks 2010. aasta eelarves rakendada täiendavaid meetmed – ja siin ma mõtlen nii tulude suurendamist kui kulude vähendamist – 1% ulatuses SKPst. See looks piisava puhvri, mille pinnalt võiks kindlalt öelda, et jah, tuleva aasta defitsiit on alla 3% SKPst ega kasva ka järgnevatel aastatel. Selline signaal on oluline.
•Kas euro on seda väärt?
Arvan, et see on seda pingutust väärt, sest Eesti elab väga heitlikus naabruskonnas. Finantskriis on selgelt näidanud, et eurosse kuulumine isoleeriks riigi mitmete riskide eest.
•Kuivõrd on Eesti suutnud oma kulusid ja tulusid sisuliselt tasakaalustada, milline on n.ö kärbete kvaliteet?
Buumi ajal oli üks suuremaid „libastumisi“ kiire palkade ja pensionide tõus, mis riigi majanduse seisukohast ei olnud jätkusuutlik. Kriisi puhkedes hakati tulusid-kulusid korrigeerima. Kui vaadata meetmete kvaliteeti, siis liigituvad nad kolme kategooriasse: kestvad, nagu käibemaksu tõstmine, ajutised, nagu dividendide väljavõtmine, ning kolmandaks meetmed, mida täna rakendatakse, kuid mida on kerge tagasi pöörata kui majandus kasvule pöörab. Eestis on kõiki neid kasutatud.
•Kui edukalt on kärbitud avaliku sektori palku?
Peamiselt on ära kaotatud boonused. Jah, kärped on reaalsed, palgasummad vähenevad, kuid asutused teevad seda erineval moel – mõned kärbivad palku, teised koondavad. Mõned koondavad ja kärbivad.
•Kas kärped on valikulised või on kärbitud igalt poolt?
On tõsi, et 2010. aasta eelarves on jälle mindud selle n.ö kõigilt-ühe-mõõdu-järgi teed. Nii kuigi kaugele ei jõua. Meie soovitus on asendada see paremini suunatud meetmetega.
•Kas Eesti peaks näiteks pensione kärpima?
Ei. Ja tuleb meeles pidada, et inflatsiooni asemel on praegu deflatsioon, nii pole ka pensionide tõstmine niipea aktuaalne.
•Kas kohalike omavalitsuste kulud on kontrolli all?
Seni küll, kuid on oht, et nad võivad iga kell kulutama hakata ja sellest oleks kahju. Nende laenuvõtmise võimalusi on piiratud, kuid mõnedel on kopsakad pangahoiused. Keegi ei saa takistada neil seda raha kasutamast.
•Kas valitsus on suutnud kohandada riigieelarvet vastavaks järsule SKP langusele?
2010. aasta eelarve praegusel kujul kuigi palju sisulisi reforme ei sisalda. Pigem tugineb see tänavu läbi viidud reformidele, näiteks käibemaksu tõstmisele. Oma ettepanekutes soovitame tuleva aasta eelarves täiendavaid strukturaalseid reforme.
•Kas astmeline tulumaks jaotaks kohanemise raskuse võrdsemalt?
Ma ei taha ette kirjutada konkreetseid makse, see on poliitikute otsustada. See, nagu kõik teised, on üks viis tulude suurendamiseks. Sama efekti annab aga ka erandite kaotamine. Näiteks intressitulu on maksuvaba, selle kaotamisel oleks samuti progresseeruv mõju. Samuti võib kaotada kodulaenu maksuvabastuse.
•Kas Eesti võiks end rohkem laenurahaga rahastada?
Milleks laenata, kui riigil on reservid?
•Kuidas valitsus tööpuuduse probleemi paremini leevendada saaks?
Valitsus teeb juba päris palju ja see maksab palju raha. Kui te vaatate, mis eelarvet survestab ja milles seisnevad ohud 2010. a eelarvele, siis peamiselt nendes toetustes. Kärpida siit aga ei või.
•Mida arvete riigi abiga loodud töökohtadest?
On selliseid või? Kui see aitab, miks mitte. Parem kui kodus istuda ja mitte midagi teha. Iseasi, mis see riigile maksab ja palju selle eest palka makstakse.
•Kuivõrd pidurdab palkade paindlikkus tööpuuduse kasvu?
Palgad on paindlikud ja see on aidanud. Teisalt on 2%ne tööjõumaksude tõus muutnud tööjõu taas kulukamaks. Aga tõepoolest, siinne palkade paindlikkus on tavatu.
•Kas teie suhtumine devalveerimisväljavaadetesse on muutnud?
Lätlased on teinud väga selge otsuse - nad tahavad fikseeritud kurssi hoida ja see tähendab valusaid kärpeid. Argumendid pole muutunud. Otsene risk on mõnevõrra väiksem, kuna Läti valitsusel pole hetkel rahapuudust.
Samas iga Balti riik on erinev - Eesti näitab ilmekalt, et fikseeritud kursiga kohanemine on võimalik. Valuutakursi ülehinnatuse probleem küll püsib – mitmed kaubanduspartnerid on devalveerinud, kuid majandus on üsna paindlik, nii on võimalik sellega toime tulla.
•Meedia andmeil on IMF hoiatanud Rootsi panku, et nad oma tegevust Balti riikides koomale ei tõmbaks
IMF, EL ja Rootsi riik panevad siia raha, et stabiilsust hoida. Pangad peavad oma osa andma ja on ka lubanud seda teha, nagu kinnitati Stockholmis septembri alguses toimunud kohtumisel. Samas on see normaalne, et majanduslanguses pankade laenutegevus väheneb. Kuid me jälgime, et pangad ei tõmbaks raha välja, kui teised raha sisse panevad.
•Kas pankadele on põhjust laenude vähenemist ette heita?
Me ei arva, et laenude vähenemise põhjus on pakkumise poolel, pigem pole nõudlust. Jah pangad on laenutingimusi karmistanud, kuid see on õige samm - need standardid lasti buumi ajal käest.
•Kuidas peaks lahenema erasektori suure võlakoorma probleem?
Siin ei ole mõeldav ühene lahendus, see oleks Eesti mainele kahjulik ja tähendaks tulevikus vähemat laenuraha. Võimalik on näiteks tõhustada süsteemi, mis tegeleb ettevõtjate ja üksikisikutega, kes on oma laenudega hätta jäänud. Näiteks on Eesti seaduste järgi isikliku pankroti järel see periood väga pikk, mil inimene peab lõviosa oma sissetulekust võlgade katteks maksma. Paljudes riikides on see periood vaid 3 aastat. Pärast seda on inimene võlast vaba.
•Kuidas kommenteerite ootusi, et Eesti majandus hakkab põhjast läbi saama?
Toibumine tuleb aeglane. Tulevala aastal prognoosime veel SKP langust, buumiaegsed kasvutempod enam ei taastu. Endisele tasemele jõuab majandus ehk alles 6-7-8 aasta pärast. Maailmamajanduses on rida riske ja kui need mõjutavad näiteks negatiivselt Soome ja Rootsi kasvu, mõjuks see negatiivselt ka Eestile.
•Mida saaks valitsus teha majanduse toetamiseks?
Tark on kasutada agressiivselt ELi raha, mida valitsus ka teeb. Selles on Eesti edukam kui mitmed teised riigid. Samuti kuulub siia üleminek eurole, pankadele piisavate puhvrite kindlustamine, pankrotiseaduste ülevaatamine jne.
•Kas Eestis on piisav poliitiline üksmeel?
Poliitikud olid väga sihikindlad, ehkki jah, kohtusime peamiselt valitsuse esindajatega. Samas pole ma kuulnud, et inimesed eurot küsimärgi alla seaks. Näib olevat konsensus. Ka keskerakond pole avalikult öelnud, et ei taha eurot.
•Kuidas tulevad kohanemisega toime Läti ja Leedu?
Läti on siiamaani hakkama saanud, näib et suudetakse teha valusaid otsuseid. Leedu pole abi palunud ja teeb palju ise. Kui vaatan, mida Leedu eelarvega teeb, ei oleks IMFil siin enam midagi lisada.
tasub teada
Väljavõtteid IMFi hinnangust
•Eesti SKP kahaneb tänavu 14%, tööpuudus kasvab 16%le, aasta lõpuks täidab Eesti tõenäoliselt Maastrichti inflatsioonikriteeriumi; kasv taastub majanduses alles 2010. a teisest poolest
•Euro käibelevõtt 2011. aastal on saavutatav – 2009. a defitsiit jääb tõenäoliselt 3% piirile SKPst, 2010. aasta eelarves on aga IMFi hinnangul vaja täiendavaid meetmeid defitsiidi vähendamiseks 1% ulatuses SKPst, et saavutada Maastrichti eelarvekriteeriumi täitmine
•euro käibelevõtt ei pruugi majanduse toibumist kiirendada, küll aga kõrvaldab see mitmed olulised riskid
•Strukturaalsed reformid tuleks teha juba praegu, vastasel juhul riskivad defitsiidid 2011. a järel naasta, kui ajutised meetmed lõpevad
•Suur kohanemine peab toimuma tulude poolel – maksubaasi tuleb laiendada, kaotada käibemaksu ja tulumaksu erandid, kaaluda keskkonna- ja kinnisvaramaksude kehtestamist, keskpikas perspektiivis on vajalik pensionide reform.