Justiitsiministeeriumis valminud nn ajakirjanduse kaitse seaduse eelnõu on minister Rein Langi sõnul hea ja ajakirjanikele kasulik. Ka eelnõu 20-leheküljelise seletuskirja esimesed 16 lehekülge ei väsi kiitmast, kui toreda asjaga justiitsministeeriumi ametnikud maha on saanud.

Tõrvatilk tuleb alles seletuskirja 17. leheküljel. Nimelt selgub, et eelnõu tikub parandama ka võlaõigusseaduse seda kohta, mille alusel end puudutatuna tundvad inimesed võivad meediaväljaande kohtusse kaevata ja valuraha nõuda. Praegune seadus lubab nõuda kahjude hüvitamist, kuid ei luba kohtuasja võitmisega rikastuda ehk siis kannatanu ei või olla kahju hüvitamise tulemusena paremas seisus, kui ta oleks olnud kahju tekkimata jäämise korral.

Ametnike arvates ei ole kehtiv seadus ka nii motiveeriv, et panna kahju tekitajat edasistest sama laadi rikkumistest hoiduma, väites, et teinekord on meediaväljaandel kasulikum maksta valuraha, kuid hoida eksitav info endiselt n-ö üleval, saades nõndaviisi enam lugejaid-reklaamiandjaid-raha.

Parandatud seadus lubaks aga meediaväljaandelt kohtu kaudu nõuda ka rikkumise teel tekkinud tulu, arvestades muu hulgas ka rikkuja varanduslikku seisundit.

Ühesõnaga - kahjude hüvitamine asendub ajakirjanduse halvamisega, sest mis või kes ütleb, milline on ühest või teisest konkreetsest uudisest tekkinud tulu?

Selge, et valefakte, laimu ja lihtlabaseid näpukaid ei tohi eetrisse paisata, kuid eksimuse korral on kahjukannataja tegelikult ka meediaväljaanne ise - kannatab me põhiline väärtus, usaldusväärsus. Sundida aga väljaannet mingi pisieksimuse eest kannatanule sisuliselt laest võetud hiigelhüvitisi maksma on absurdne.

Loomulikult on tore, et allika kaitse lõpuks seadusesse kirjutatakse, kuid vähetähtis pole fakt, et vähemalt ühel juhul on Eesti kohtud allika kaitsega ka ilma selle seaduseta arvestanud.

Seda ühes Äripäeva kohtuvaidluses, kus kohtunik uuris otsust langetades põhjalikult Euroopa praktikat ning asus seejärel meediaga samale seisukohale. Nimelt ei rahuldanud kohus Äripäeva ja perekond Seppikute kohtuvaidluses viimaste nõudmist, mille kohaselt oleksime pidanud avaldama oma allikad keskkriminaalpolitseist ja kaitsepolitseist, kelle infole artikkel tugines.

Ja veel üks pisiasi - seaduseelnõu saadeti kooskõlastamiseks kõikidele ministeeriumidele, arvamuse avaldamiseks advokatuurile, Eesti Juristide Liidule, Pressinõukogule, Avaliku Sõna Nõukogule ja Eesti Ajakirjanike Liidule, kuid mitte Eesti Ajalehtede Liidule. "Mis liit?" olevat ametnik imestunult küsinud. Teadmiseks, ajakirjanike eetikakoodeks, millele viitab näiteks isikuandmete kaitse seadus, on välja töötatud ajalehtede liidus. Muidugi, liit annab välja ka pressisõbra ja -vaenlase tiitleid...

Autor: ÄP