Eesti koos euroga - modernistlik ideaalmaastik

Pärast Euroopa Liiduga ühinemist aastal 2004 on Eesti jaoks olnud loomulik ja oodatud samm euroalaga ühinemine. Nüüd, viis-kuus aastat hiljem on see saamas reaalsuseks. Milliseks kujuneb aga Eesti areng pärast euroga ühinemist? Seda küsimust võib vaadelda mitmeti: konfliktina ning läbi selle võimalusena arenguks ja muutusteks või siis vaid vaikse minekuna üle nähtamatu joone.

Kas võime riigi majanduse arengus tuua välja eri etapid või perioodid nagu kunstis? Varajane krooniaeg, hiline krooniaeg, kroonijärgne ehk euroaeg? Kunstis vastanduvad modernism ja postmodernism. Modernismi põhitähendus on uuendused, traditsioonidele vastutöötamine, vastandamine, looja idee. Postmodernismis valitseb minevikuihalus ja isiku enda lugu. Siit ka minu küsimus - ega me ometi ise end pärast euroalaga liitumist juba postmodernistlikusse majandusajajärku loe ega tegele vaid väikeste narratiividega.

Pärast taasiseseisvumist on Eesti tegelnud mitme projektiga - rahareform, liitumine ELiga, NATOga, euro... - nagu vanad eestlased, talgu korras. Milline on aga meie järgmine suurem püüdlus, mis avaldaks mõju Eesti ühiskonna arengule?

Võimalik, et üleminek eurole jaanuarist 2011 kujuneb sümboolseks ka selle poolest, et seks ajaks on läbi sajandi suurim finants- ja majanduskriis. Mõelgem vaid, kaks teineteist võimendavat sündmust! Iseküsimuseks jääb, milline tuleb taastumine - kas kiire või aeglane. Mina arvan viimast.

Nii iseenda kui ka teiste kogemusest tuleb õppida. Peame analüüsima, mida õppisime sellest kriisist ja mida saaks õppida eurole üleminekust teistes riikides. Minu hinnangul on nende õppetundide märksõnad investeeringud ja riigi roll.

Peame enesekriitiliselt tõdema, eelkõige just erasektor, et aastail 2005-2008 läks kogu ettevõtete investeeringuist ligi pool kinnisvarasse. Igal aastal 20 miljardit krooni. Sellises mahus investeeringuid kinnisvarasektorisse ei ole lähiaastail oodata. Ilmselt on kohalike eraettevõtete investeerimisvõime mõneks ajaks oluliselt piiratud ka seoses juba niigi suure laenukoormusega.

Lahenduseks võiks olla riigi ja erasektori koostöö investeeringutes - pika perspektiiviga PPP (public-private-partnership) rakendamine laiemas mõttes infrastruktuuri arendamisesse. Näiteks bussipaviljonid

versus üleriiklik transpordisüsteem koos pikaajaliselt töötavate ja kestvate lahendustega. Seesama põhimõte kehtib meditsiinis ja hariduses, kus investeeringute kaudu taastoodetakse rahva tervis, haridus ja üldine heaolu.

Eesti puhul ei olegi tihti küsimuseks investeeringute nappus, vaid ka suurte ja oluliste teemade devalveerumine siseriiklikus poliitilises populismis. Elame valimistest valimisteni nagu SMS-laenu peal, pikaajalise investeeringu asemel. Teisalt pole riigi roll oluline mitte ainult stabiilse ja ettevaatava majanduskeskkonna loomisel ja hoidmisel, vaid ka aktiivse investeerimispoliitika ja riigi kui investeerija kujundajana.

Eesti ei peaks lühiajalise tulugenereerimise eesmärgil maha müüma strateegilisi infrastruktuuri ettevõtteid. Nende säilitamine on oluline nii pikaajalise majanduskasvu hoidmise kui ka kontrolli omamise tõttu strateegilistes sfäärides. Samamoodi ei müü ükski ettevõte maha oma olulisi, hästi toimivaid projekte või tegevusi. Seda enam, et mitu meie naaberriiki on teinud põhimõttelisi otsuseid, et säilitada riigi jõulist osalust strateegilistes valdkondades. Ka kriis näitas, et palju paremini suutsid stabiilsuse säilitada riigid, kus strateegilistes sektorites oli omanik riik.

Kindlasti muutub euro tulekuga majanduskeskkonna dimensioon - odavama raha võimalused kasvavad, suureneb raha stabiilne ja regulaarne kaasamine. Raha hinna alanemine on samuti argument, miks tasub hoida infrastruktuuri- ja energiaäri riigi omandis. Teede ja vähem strateegiliste tegevuste arendamisse võib panustada juba keegi teine. Eestil on euroala liikmena potentsiaali arendada jõuliselt infrastruktuuri riigi võlakoormuse kasvu arvel järgneval kümnendil. Lisaks annab euro hea võimaluse keskenduda senisest rohkem strateegilistele valdkondadele. Euro kasutuselevõtuga suureneb veelgi läbipaistvus ja võrreldavus riikide vahel. ELi kodanikul, investoril, töövõtjal või reisijal tekib parem võimalus otsustada, miks just Eesti on koht, kuhu investeerida, mitte mõni muu paik.

Neid võtmeküsimusi ei saa lahendada visioonita, missioonita, väärtusteta ehk küsimuseta - millist Eestit me tahame? Nii nagu inimene, peaks enesemääratlemisega tegelema ka riik, mis seisab suurte muutuste ja võimaluste ees. Peame mõistma, et eurole üleminekul ja pärast seda tagab edu vaid kompleksne tegutsemine. Ka majandusareng pole midagi iseseisvat, see on alus riigi julgeolekuks, rahva terviseks ja heaoluks, ettevõtte ja üksikisiku konkurentsivõimeks.

Et ettevõtete investeerimishorisont on suhteliselt lühike - 5 kuni 10 aastat - saaks eelkõige riik koos erasektoriga panustada inimeste konkurentsivõime tõstmisesse, tehes seda läbi haridussüsteemi. "Sellise põhjamaise elukeskkonna loomine, mis tagab, et meie lapsed ja lapselapsed, kes on järjest enam orienteeritud rahvusvahelisele ruumile, saaksid ja tahaksid elada, töötada ning rakendada oma loomevõimeid Eestis." See on mugandus ühe Põhjamaid ühendava ettevõtte nõukogu visioonist. Miks meie ei võiks seda endale lubada? Suuri eesmärke ei tasu karta!

Maalimiseks on vajalikud vahendid värvid ja pintsel. Samamoodi on euroga. Euro ei ole eesmärk omaette, vaid vajalik vahend - pintsel ja värv -, et saaks tõmmata õiget, sobivat kujundit või kanda õiget värvi lõuendile. Aga veelgi olulisem iga maali juures on idee, kontseptsioon.

Mul ei ole kõiki vastuseid, lõplikku kompositsiooni, kuidas üht üle aegade kestvat ja nauditavat maali luua. Aga oluline on küsida õigeid küsimusi, soov kaasa aidata, teha koostööd ning jõuda niiviisi "modernistliku ideaalmaastikuni".