- OMX Baltic0,35%301,06
- OMX Riga−0,05%892,51
- OMX Tallinn0,66%2 082,41
- OMX Vilnius0,36%1 206,79
- S&P 5000,83%6 279,35
- DOW 300,77%44 828,53
- Nasdaq 1,02%20 601,1
- FTSE 100−0,25%8 801,36
- Nikkei 2250,06%39 810,88
- CMC Crypto 2000,00%0,00
- USD/EUR0,00%0,85
- GBP/EUR0,00%1,16
- EUR/RUB0,00%92,99
- OMX Baltic0,35%301,06
- OMX Riga−0,05%892,51
- OMX Tallinn0,66%2 082,41
- OMX Vilnius0,36%1 206,79
- S&P 5000,83%6 279,35
- DOW 300,77%44 828,53
- Nasdaq 1,02%20 601,1
- FTSE 100−0,25%8 801,36
- Nikkei 2250,06%39 810,88
- CMC Crypto 2000,00%0,00
- USD/EUR0,00%0,85
- GBP/EUR0,00%1,16
- EUR/RUB0,00%92,99
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Kellele kuulub Tallinna vanalinn? Must lammas lennutas tippude seltskonda
"Neid kasse siin ikka on. Nad on paksud ja ilusad, täissöönud," iseloomustab ta neid. Asi on selles, et hoovi poole avanevad restoranide tagauksed, hoovis on aga jäätmekonteinerid. Ja loom ei ole ilmselt rumal, kui sealt üht-teist söögipoolist noolib.
Kontor, mille akna all kassid toimetavad, asub vanalinna servas WW Passaaži kaubamaja kolmandal korrusel. Alates 2005. aastast kuulub WW Passaaž OÜ-le Handling, mis on osa Roki kinnisvarakontsernist, millel omamoodi nimi - OÜ Elukool. "Ma ei ole isegi ausalt öeldes kunagi arvanud, et ma pean selgitama, miks selline nimi on," arutleb Rokk. Lihtsalt on selline.
WW Passaaži sai Rokk täielikult enda kätte 2008. aastal. Varem kuulus talle pool sellest. Teine pool oli vanalinnast samuti suurt tükki omava kinnisvarafondi Broadgate Capital käes, kellega koos on Rokk oma äri eelnevatel aastatel edendanud. Tõsi, turuolukorra tõttu on praegu aeg maha võetud ja varad lahku löödud - on jäänud küll üks arendus vanalinnas. Need on korterid majas, mille aadress asub ühel ajal Pikal ja Laial tänaval. Enamik sellest projektist on praeguse seisuga müüdud.
Tallinna vanalinna suurimatest kinnisvaraomanikest rääkides tuleb ette pilt suurettevõtjatest, nagu Toomas Tool, Hans H. Luik või hägustest välismaistest investoritest. Tõsi ta on, et neile kuulub endiselt oma suur tükk vanalinnast. Samuti Hubert Hirve ja Pavel Gammeri osalusega firmadele.
Äripäeva poolt kinnistusraamatu alusel koostatud tabelis võtab aga juhtpositsiooni rahumeeli sisse Rokk ja seda just tänu WW Passaažile. "See on minu jaoks suhteliselt üllatav. Ei oleks seda ausalt öeldes oodanud ega tahaks seda väga uskudagi. Aga kui nii on, siis ilmselt nii on," jääb ta ise tagasihoidlikuks.
Rokile kuuluvate ettevõtete 2008. aasta aruannetes on vanalinnas asuvate majade väärtuseks hinnatud WW Passaaži puhul 69 miljonit. Samal ajal oli Pika tänava kortermaja arendanud ettevõttest, millest pool Roki omanduses, toona müümata korterite väärtuseks hinnatud 54,5 miljonit krooni.
Aia ja Vana-Viru nurgal asuv kaubamaja on vanust arvestades poisike. Hoone valmis 1997. aastal ettevõtja Oleg Sapožnini eestvedamisel. Toona sattus see tugeva kriitikatule alla. Ujula asemel kerkinud maja arhitektuurilises maitsekuses kahtlejaid oli küllaga. Muinsuskaitsjatelt pälvis lahendus koguni praeguseks unustusse vajunud autasu, Karuteene medali. Oma eesmärgi hoone aga täidab.
Roki näol tegemist ettevõtjaga, kes kinnisvaraäri seestpoolt näinud juba pea paarikümne aasta vältel. "Nii võib põhimõtteliselt öelda küll, et ma olen ainult kinnisvaraga elus tegelenud," sõnab ta.
Pärast õpinguid Eesti Põllumajandusülikoolis alustas ta kinnisvara alal Oliver Kruuda koolivenna ja äripartneri Mati Tusovi juures. Tusov ütleb, et parema meelega ta ajakirjanduse vahendusel sõna ei võtaks. "Pealegi on meie teed nii ammu lahku kasvanud, et ükski kommentaar ei oleks asjakohane," vastab ta palvele Rokki iseloomustada.
1995. aastast juhtis Rokk Rein Kilgi ja hiljem finantsskeemidega kuulsust kogunud nn Pindi-poiste Ain Keluse, Ahti Aho, Andres Männarti ja Andres Lõhmuse kaasalöömisel asutatud Pindi Kinnisvara.
Neli aastat hiljem kuulus Pindi Kinnisvara juba tervenisti firma juhtkonnale. Rokk oli ettevõtte tegevjuhiks kuni 2003. aastani. Pärast lahkumist jagati ka firma osad endiste omanike vahel.
Hetkel kuum
Praegune Pindi Kinnisvara juhatuse esimees ja Roki pikaaegne partner Kalev Roosiväli räägib, et lahkuminek toimus erimeelsuste tõttu. "Meil oli asjadest eri arvamus. Meie ambitsioonid võib-olla ristusid mõnevõrra," räägib Roosiväli nüüd. Samuti lahkusid toona Pindist Norra investorid - Linstow International, mis tuntud näiteks Tallinnas Ülemiste keskuse rajajana ja Reval Hotelligrupi ASi ülesostjana.
"Ta pigem on suhteliselt konservatiivne," iseloomustab Roosiväli Roki suhtumist ärisse.
Seda kinnitab kaudselt ka see, et Roki Elukooli kontserni kohustused püsisid buumiaastatel ühtlasel tasemel - võõrkapitali osa ei kasvanud meeletu kiirusega, jäädes 400 miljoni krooni väärtuseks hinnatud varade kõrval 150-160 miljoni krooni juurde.
"Tagantjärele oleks imelik rääkida, et mingi kõva strateegia oli. Kuidagi kukkus nii välja, et lühiajalisi finantseeringuid ma eriti ei kasutanud. Kõik asjad on ikkagi kassavoogude vastu tehtud, mis ei tähenda, et probleeme ei oleks. Ikka on rääkimisi, aga võib-olla natukene on olukord lihtsam kui mõnel teisel," nendib Rokk.
Rääkida tuleb ettevõtjal tänasel päeval eelkõige pangaga. "Kohalikele pankuritele tuleb kogu aeg ennast tõestada ja näidata, et nad midagi teevad ja olukorda parandavad," räägib Rokk.
"Ma olen rohkem neid asju projekt projekti kaupa teinud," tõdeb Rokk ja nendib, et mingit suurt kontserni ta teadlikult arendanud ei ole. Nii on lihtsalt välja kukkunud. Roki nime võib kirjutada ka paremaid aegu ootava Tallinna kesklinna ärihoone arenduse taha, mis tuleb Ahtri tänava kõrvale, kohe Rotermanni keskuse juurde. Maatükk on praegu kasutusel autoparklana.
Lähiajal ilmselt uut ärihoonet Ahtri tänava ja Narva mnt vahele kerkima ei hakka. "Ikka tunnen omal nahal seda kinnisvaraseisu. Ega siin midagi ei toimu küll, päris nukker seis on tegelikult," räägib Rokk. "Kõik tegelevad oma investeeringute päästmisega, proovivad neid kaitsta. Ma ei tea, et keegi praegu siin väga aktiivselt ringi vaataks," lisab ta.
Ent millal asjad ülesmäge liikuma hakkavad? "Parem mitte ennustada. Loodame, et asi ikka paraneb," lausub Rokk.
Janno Rokk ei ole ühegi partei liige, erakondi rahaliselt toetanud ei ole ja poliitiliselt ennast ei määratle.
"Minu arust on kõigil Eesti parteidel oma plussid ja miinused. Ma arvan, et kui kõik kokku panna, saaks väga hea partei," räägib ta. Samas aga tunnistab, et on tuttav IRLi inimestega.
Lisaks määras majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts ta 2008. aasta oktoobris Eesti Raudtee nõukogusse.
"Kui päris aus olla, siis mina ei ole sellist asja tähele pannud, et asjad, mida seal arutatakse, oleks poliitilised. Need on ikka ettevõtte äriga seotud," ütleb Rokk.
Miks kutsusite Janno Roki riigiettevõtte Eesti Raudtee nõukogusse?
Tunnen teda pikka aega, kuigi ei saa öelda, et ta väga lähedane sõber on. Ta on aktiivne, on ka omanike keskliidu liige. Teda ei ole avalikud asjad jätnud ükskõikseks ja me oleme püüdnud selliseid ettevõtjaid ettevõtte nõukogusse tuua. On enam-vähem kindel, et temaga on meil sarnased mõtted ja väärtushoiakud - ei teki mingisuguseid ebameeldivaid probleeme. Selliseid ettevõtjaid on Eestis rohkem vaja, kes ei roni väga palju tribüünile, aga ajavad oma asja ja professionaalselt. Sellepärast kutsusin.
<articlecontent_lisapealkiri> Aadliperekonna saatus pöördub Toompea tipul<p> Tallinna vanalinna Kohtu tänava muinasjutulises sisehoovis valitseb kolmapäeval kell üheksa hommikul raske vaikus. Alles eile saadeti maja omanik Tatiana de Montesquiou mälestusmissaga viimsele teekonnale.
Täna on esimene hommik, kui Tatiana on täiesti läinud. Prantsuse ja Vene aadli juurtega perekonnale on jäänud temast mälestus kui tugevast ja külalislahkest naisest. Samuti jättis Tatiana neile hindamatu kinnisvara Toompea tipul.
Perekond alustab päeva tavapäraste toimetustega. Tatiana abikaasa, lesk Anne-Pierre de Montesquiou on veel vannitoas. Tema tütar Eleonore de Montesquiou paneb kohvimasina tööle. Kaks tassi täituvad, kuid kolmas vaid pooleni. "Ah, ma ei tea, mis selle masinaga nüüd on," ütleb Eleonore eesti keeles ja naeratab. Eleonore on õrn ja siiras. Tema veidi turses silmaalused ja haigutus viitavad unevaesele ööle. Või lihtsalt tavalisest keerulisemale ajale.
Lihtsamoelise täispuitmööbliga kööktoas on kergelt hubane segadus. Mõned saiapurutükid lebavad köögilaual. Kuid pole vist tühisemat asja täna hommikul kui saiapuru. "See on uus asi meie peres, et ema on surnud. Praegu on keerulised ajad," nendib Eleonore prantsuse aktsendiga.
Eleonore'i hallipäine ja krapsakas isa jõuab kööktuppa. Tõmbab selga punase sviitri ja hakkab hommikusööki valmistama. Poole kümne paiku ärkavad ka Eleonore'i õed. Nad kogunevad söögilaua taha einestama ega lase end segada. Selja taga hakkab käima prantsuskeelne jutuvadin.
Aknast avaneb vaade vanalinnale ja merele, elamu asub Tallinna ühes kõrgemas punktis. Hoone arhitektuuriline üldilme pärineb 18. sajandist, kuid sealt võib leida ka 1684. aasta suurtulekahjueelseid ehitusosi.
Eleonore võtab akna kõrvalt fotod. Üks neist on tehtud eelmise sajandi alguses ja selle sama maja ees. Pildil on Olga Baranova ehk Eleonore'i vanavanaema. Eleonore pole teda kunagi näinud, aga teab, et Olga siin elas. "Tema elu oli väga ebatavaline," kirjeldab pereisa mõne sõnaga oma kadunud naise vanaema.
Märkmete järgi kuulus see maja juba alates 16. sajandist Vene Baranovite aadliperekonnale. Elama tuldi siia Katariina II ajal, kui keisrinna selleks isiklikult loa andis. Olud keerasid pea peale juba 1917. aastal, kui Venemaal toimus revolutsioon. Kaks aastat hilisem võttis maareform perekonnalt vara ja maja üüriti osaliselt välja Poola Kuningriigi saatkonnale.
Üheksakümnendate aastate alguses tegutses hoones juba rahandusministeerium. 1992. aastal tuli nüüdseks lahkunud Tatiana koos prantslasest abikaasa Pierre'iga Eestisse esimest korda.
Ta tuli tagasi nõudma vara, millest ta oli vanaema Olga käest põlvepikkusena kuulnud. Täpsemalt on jutt sellest samast Kohtu 10 hoonest, seal lähedal asuvast Toom-Rüütli 7 hoonest, Aruküla mõisast (praegune Aruküla Vaba Waldorfkool) ja Narva-Jõesuu suvekodust (mida enam pole).
Pärija sai perekonnale kuulnud vara tagasi. Samuti restaureeris Tatiana Kohtu ja Toom-Rüütli hooned. Praegu on põhirentnikuks Portugali saatkond ja üks Prantsuse ettevõte, sõnab Eleonore.
Eesti suursaatkonna esindaja Pariisis Sigrid Kristenprun on perega põgusalt kokku puutunud, kuid isiklikult ei tunne. "Tegemist on ühe silmapaistvama perekonnaga, kes siin olnud ja saatkonna töötajale on nad teada-tuntud inimesed," ütles Kristenprun. Tema sõnul ongi nende side Eestiga nõnda tugev tänu ema Tatianale.
Kui Eleonore elas veel Prantsusmaal ligi 15 aastat tagasi, alustas ta seal eesti keele õpingutega. Ka tema lapsed on käinud Tallinnas lasteaias kaks aastat, mistõttu oskavad nad eesti keelt. Baranovite järeltulija Eleonore'i kirg Eesti vastu on nii suur, et kunstnikust pariisitar jäädvustas Paldiski, Narva ja Sillamäe elu filmilindile. 2002. aastal oli tal kunstihoone galeriis näitus "Minu maja on minu maa". Eestis ongi ta viibinud osa ajast ka kunsti tehes. Kuigi austerlasest elukaaslase tõttu elab Eleonore suure osa ajast ka Berliinis, meeldib talle Tallinnas rohkem.
"Mulle meeldivad Eesti inimesed, sest nad on iroonilised," sõnab Eleonore. Tal on ka eestlastest sõpru, kes on kunstnikud, arhitektid ja heliloojad. Neid ta nimepidi välja rääkida ei soovi, sest jäägu nad tema sõpradeks, kellega koos tema lemmikkohas - Noku Klubis - koos istumas käia.
Küsin pereisalt, millised on nende plaanid Eestis? Eleonore toetab pea vastu kätt ja ütleb enne küsimuse tõlkimist: "Ma tean juba, mis ta sellele küsimusele vastab", kuid küsib ikkagi. Pereisa turtsatab esialgu naerma. Nad ei taha täna sellel teemal rääkida. Siis aga ajab kulmud kortsu ja lausub, et kõige tähtsam on hoida kohta perekonna jaoks, kuid samuti ka üürnikke. "Praegu ei ole majandussituatsioon nii lihtne, aga loodame, et järgmine aasta läheb paremaks," ütleb Eleonore. Esialgu jäävad asjad nii, nagu nad on.
Eleonore'i õed Rosamee ja Auriane söövad veel hommikust. Nad uurivad uudishimuliku pilguga toimuvat, kuid ei soovi midagi rääkida. Pereisa viipab hüvastijätuks. Eleonore tõmbab karusnahkse kasuka hõlmad vastu keha ja kõnnib läbi sisehoovi väravani.
Kohtu 10 kangialguse taha jääb maha ligi 400aastane peretraditsioon ja õhk, mis on täis vastuolulisi märke: nii külalislahkust ja peresoojust kui ka hämmingut ja segadust. Perekond ei tea veel, milliseks kujuneb nende elu ilma Tatianata. Kas see liidab neid Tallinnaga rohkem või hoopis lahutab. Ka ei tea Eleonore, kuidas peab talle nii armas Eesti majandus raskustele vastu. Nendele küsimustele on liiga vara veel vastust leida.
Enimloetud
4
Poolaasta TOP tehingud
Viimased uudised
Äriplaan 2026
Uurime välja Eesti majanduse arengusuunad 2026. aastal, et ettevõtjatel ja tippjuhtidel oleks, millele tuginedes järgmist aastat planeerida.
Kas eksport ja kaitsetööstuse areng võiksid Eesti majandusele uue käigu sisse aidata? Kuidas näevad Põhjamaade ettevõtjad ja tippjuhid Eesti võimalusi rahvusvahelisel areenil ning kas nad plaanivad siia investeerida? Kuhu investeerivad ning millele tõmbavad pidurit Eesti ettevõtjad? Missugune on riigi äriplaan 2026. aastaks? Kõigile nendele küsimustele saad vastuse 17. septembril Eesti mõjukaimal majanduskonverentsil Äriplaan!
Enda kogemust tulevad Eestisse jagama ülemaailmse ulatusega Rootsi masina- ja metallitööstusettevõte Hanza AB asutaja ja tegevjuht Erik Stenfors ning Telia Company president ja tegevjuht Patrik Hofbauer.
Hetkel kuum
Poolaasta TOP tehingud
Täiendatud: advokaat rõhub kolmele argumendile
Podcastid
Peakangelane sai kuriteosüüdistuse
Tagasi Äripäeva esilehele