VKG: põlevkivitöösturid ei ole kiuslikud ja pahatahtlikud

Järgneb Jaanus Purga arvamusartikkel:

Eesti parim leiutaja ja masinate väljamõtleja on ületamatult Jaan Tatikas. Tema kustumatu kuulsusejanu ja kõrgelennulised ideed elavad alati ajast ees ning soovin siiralt et  tema parandamatut optimismi ja usku enesesse jätkuks parajal määral meisse kõigisse. 

Eduard Bornhöhe ajal olid omad väljakutsed ja Tatikad – praegusel ajal jälle omad. Selles suhtes ei muutu õnneks midagi – muidu lähekski igavaks.

Mulle on alati meeldinud julged ideed ja kõrgelennulised ettepanekud. Aga minu lugupeetud õppejõud Tallinna Tehnikaülikoolis istutasid minusse ülikoolipäevil reaalaineid õppides piisava annuse skeptilisust ja seetõttu meeldivad igasugused tehnilised ideed mulle eriti siis, kui nende esitajal on olemas teadmised ja oskused millel need ideed baseeruvad. Ja veel oskus neid kiiresti ja tabavalt põhjendada.

Päris tihti satub väga erinevaid kanaleid kaudu VKG-sse nii huvitavaid, geniaalseid, pööraseid kui väga naljakaid ettepanekuid ja järelpärimisi. Mõnikord on pöördumised otsesed, mõnikord meile vahendatud, mõnikord loeme pressist. Kuidas ja kas sellistele ettepanekule peaks reageerima – ühest vastust sellele ei ole. Küll aga tahan siinkohal selgitada, et Eesti põlevkivitöösturid ja ettevõtjad ei ole kiuslikud ja pahatahtlikud masohhistid, kes jonnakalt keelduvad kasutusele võtmast geniaalseid ja odavaid tehnoloogiaid, mis neid paugupealt rikkaks teeks -just täpselt nagu Jaan Tatikas targalt ennustas.

Miskipärast on kõrvalseisjatel tihtipeale jäänud mulje, et asjaga igapäevaselt seotud inimesed ei tea üldse, mis antud valdkonnas maailmas toimub, nad kobavad pimeduses, ja nende vaesekeste silmad tuleb avada. Mõned näited viimaste aastate toredatest tehnoloogiatest, mille pakkujad kuidagi aru ei saa miks ettevõtjad nii ilmselgelt rumalad on ja nende soovituste järgi ei käitu: Pole vaja ehitada põlevkiviõli rafineerimistehast, sest minu tuttaval Valgevene teadlasel on juba ammu olemas väike ja odav konteinerseade, mis ükskõik millisest toormest mootorikütuseid toodab. Kuidas see töötab, seda ma ei ütle, sest see on ärisaladus ja ega ma sellest aru ka ei saa; Ülilkooli teadlastel on olemas lihtne moodus põlevkivist uut moodi õli saada väiksema keskkonnamõjuga ja suurema saagisega, seade maksab paar miljonit Eesti krooni, aga Eesti töösturid ei taha kohalike teadlastega koostööd teha ja otsivad kalleid tehnoloogiad mujalt; Venemaal on ammu olemas tehnoloogia kuidas põlevkivijäätmetest kohe tsementi teha, palju lihtsam ja odavam kui teie klinkri tootmise plaan. See tsement mis sealt tuleb pole küll päris tsement aga küll ta kõlbab; Maailmas on viimasel ajal laialt levinud põlevkivi gaasistamine ja põlevkivigaasi kasutamine. See on palju säästlikum ja täiesti keskkonnasõbralik võrreldes õlitootmisega, aga Eesti töösturid ei tea sellest midagi ja ei taha sellist tehnoloogiat kasutusele võtta; Kõik teavad väga hästi kuidas peenikesest põlevkivist õlitootmiseks vajalikku tükikivi teha briketeerimist kasutades, aga keegi lihtsalt ei taha.

Siinkohal kommenteerin ainult kahte viimast – põlevkivi otsest gaasistamist ja briketeerimist.

Gaasistamine. Inglise keeles on kaks sarnast ja tihti eksitavat väljendit – oil shale (põlevkivi) ka shale gas (kildagaas). Lisaks on olemas veel oil shale gas (põlevkivigaas, see on see gaas mis tekib põlevkivist õli tootmisel ja mida VKG kasutab Kohtla-Järve kütmiseks ja elektri tootmiseks oma elektrijaamades). Kildagaasil ei ole ei tekke, töötlemise, omaduste ega kasutamise poolest põlevkiviga mitte mingisugust pistmist peale selle, et ingliskeelne termin on sarnane. Ometi saame iga nädal ka Eestist järelpärimisi „shale gas” kasutamise tehnoloogiate kohta ning ka pakkumisi vastavate tehnoloogiate kasutuselevõtuks Eestis. Kurb on see, et vastavaid ettepanekuid teevad teinekord ka inseneriharidusega eeldatavalt intelligentsed ning tuntud Eesti inimesed.

Briketeerimine. Nii Eestis, USA-s, Brasiilias, Hiinas kui Austraalias on päris pikkade aastate jookusul otsitud võimalust peenefraktsioonilise, Eestis praegu peamiselt elektrijaamades kasutatava, põlevkivi kasutamiseks, kuna maailmas tööstuslikult kasutatavad põlevkivi töötlemise protsessid - Eesti Kiviter tehnoloogia, Hiina Fushun retordid, Brasiilia Petrosix ja USA Paraho tehnoloogia – kasutavad suurema tükiga põlevkivi, nn. õlikivi. Otsitud on nii tehnoloogiat peenpõlevkivi töötlemiseks (Petroter, ATP) kui ka lihtsalt moodust peenkivi pressimiseks brikettideks.

Erinevalt 19. oktoobril pressis kirjutatust, kus pakuti lahendust Kiviõli probleemidele julgeb allkirjutanu oma teadmiste põhjal väita et ei Venemaal, Prantsusmaal, Ukrainas ega Saksamaal ei ole mitte ühtegi tehast kus põlevkivi briketeeritakse. Ainuke selline – tõsi küll väiksemahuline – protsess võeti just kasutusele Austraalia põlevkivi jaoks. Selleks miks see nii on, on omad tehnilised ja füüsikalis-keemilised põhjused. Igal juhul pole ettevõtjate juhmus ja pahatahtlikkus peamiseks põhjuseks miks Eestis põlevkivi praegu ei briketeerita.  Nimelt sisaldab Austraalia põlevkivi mineraalosa – erinevalt Eesti ja näiteks Colorado põlevkivist – piisavas koguses savimineraale, mis kompakteeruvad pressimisel ka ilma orgaaniliste sideaineteta hästi ning moodustavad struktuuri mis termilise töötlemise käigus õlitootmisel ei lagune. Ei pudene retordis peenikeseks puruks laiali lihtsamalt öeldes.

Eesti põlevkiviga on nii Tallinna Tehnikaülilkoolis kui mujal läbi viidud hulgaliselt katseid, kuid tänaseks head lahendust veel ei ole. VKG jätkab ka täna koostööd Tehnikaülikooliga, kuid on siinkohal tänulik iga tõsiseltvõetava info eest, mis aitab leida tööstuslikult kasutatava protsessi peenpõlevkivi briketeerimiseks.

Uute faktide ning põhjendatud asjaolude ilmnemisel on allakirjutanu alati nõus oma seisukohti ja arvamusi korrigeerima.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Autor: 1185-aripaev