Ootamatu kartellioht kummitab ettevõtjaid

Viimase aja kartellikokkulepete uurimisi seostatakse ettevõtjate teadmatusega, mis on konkurentsiseaduse kohaselt lubatud, mis keelatud.

"Konkurentsiseadus on oluline teema, aga ettevõtjatele tundmatu maa," rääkis NG Investeeringute juhatuse esimees Jüri Käo. Tema sõnul ei saa amet lihtsalt lähtuda printsiibist, et seaduse mittetundmine ei välista seaduse järgimist. "Seadus ise ei ole halb, aga selle rakendamine on problemaatiline," lisas Käo.

Käo sõnul ei tunneta ettevõtjad ohte, kus nad võivad seadusega pahuksisse sattuda. "Praegu on see väga lihtne. Ja selle seaduse rikkumisel on väga tõsised tagajärjed."

Premia Tallinna Külmhoone ASi juhatuse esimehe Kuldar Leisi sõnul on Eestis alati uhked oldud avatud majanduse ja konkurentsi rohkuse üle. "Vähegi väiksema augu millegagi äri teha täidab kohe keegi siseturult või tuuakse see toode või teenus mujalt sisse. Seetõttu on ka ettevõtjad konkurentsiseadust alahinnanud ja jätnud selle tähelepanuta. Omavaheline äriline madistamine viib fookuse mujale ning ei arvatagi, et midagi võidakse rikkuda," selgitas Leis. Tema sõnul ripub see oht nii suurte kui ka väikeste ettevõtmiste kohal. "Kas näiteks hilissuvistel laatadel kõikidel õunamüüjatel Eesti õunte eest küsitav sama hind - 35 krooni - on kartell või ei ole?" küsis Premia juht. Ta nentis, et tegelikult on piir õhkõrn, aga väljavalitud potentsiaalsed rikkujad satuvad ajakirjanduse kaudu üldsuse põlu alla juba uurimise algstaadiumis.

23. novembri ringkonnakohtu otsusega on KPK Teedeehitus ja selle endine juhatuse liige Kaupo Kaljuvee kartellisüüdistustest priid. Kaljuvee sõnul on õiglase konkurentsi hoidmine konkurentsiameti töö, kuid amet ja uurimisorganid peaks arvestama, et lihtsalt algatatud ja venima jäänud uurimine võib hävitada turuosalise ja seega hoopis konkurentsiolukorda halvendada. "Teiseks võiks konkurentsiamet konkurentsiseaduse kõrval senisest enam arvestada ka teisi seadusi ning avalikku huvi. Selle kinnituseks oli KPK Teedeehituse juhtum, kus väikeettevõtjate tegevuse eesmärk oli hinna langetamine ning seega riigi raha kokkuhoid."

Leis soovitab ametil esmalt olukorra ja kahtlustuse taust selgeks teha ja alles siis tulistada. "Praegu on tihti vastupidi," lisas ta. "Miks muidu tekkis päevapealt leivakartelli süüdistus või ka piimakartell?"

Prisma Peremarketi juhatuse esimehe Janne Lihavaineni sõnul on viimase aja juhtumid olnud piisavalt näitlikud, et panna ettevõtteid ja alaliite teemale tähelepanu pöörama. "Minu sisemise ärieetika kohaselt on asi lihtne - konkurentidega hinnamuutustest ei räägita, selles kokkuleppeid ei tehta ja konkurente ei püüta ka hindu muutma sundida. Ebaselgete olukordade jaoks on olemas konkurentsiamet, kes juhtumeid analüüsib ja otsuse teeb. Samuti saab nende käest vajadusel nõu küsida," lisas ta.

Ettevõtjad Käo ja Leis ning Soraineni partner ja advokaat Carri Ginter leiavad, et lahendus oleks ettevõtjate koolitamine. "Ei saa lihtsalt öelda, et lugege seadust," ütles Käo. Ginteri sõnul on ettevõtjate peamine küsimus, kui palju ja millist infot võib konkurentidelt küsida.

Peaprokurör Norman Aas möönab, et kartellidega pole Eestis kohtupraktikat kuigi palju ja hulk küsimusi on läbi vaidlemata.

Intervjuu riigi peaprokuröri Norman Aasaga.

Minu hinnangul on konkurentsireeglite põhiosa arusaadav. Ma eeldan, et iga ettevõtja saab aru, kes on tema konkurendid. Ja on teatud asju, mida seadus keelab konkurentidega kokku leppida. Näiteks ei tohi kokku leppida hindu kolmandate isikute suhtes, jagada kaubaturgu, püüda kolmandaid osapooli turult välja tõrjuda jms. Selliseid kokkuleppeid on eesti keeles nimetatud ka räigeteks kartellideks (hard-core cartels). Sellised kartelle loetakse alati keelatuks ja nende puhul seadus ei eelda, et tuleks tuvastada eraldi veel reaalne kahju konkurentsile. Eestis on need karistatavad KarS N 400 lg 2 järgi.

Spetsiifilisemaks muutuvad konkurentsireeglid suurte turuosalusega ettevõtete puhul. Näiteks võib teatud piirist olla keelatud ka konkurentsi kahjustava teabe vahetamine.

Samas on väga oluline, et kõik ettevõtjad teadvustavad endale selle teema olulisust ja vajadusel töötaksid välja ka sisemised juhtnöörid teatud situatsioonideks. Ka riik on siin ettevõtjate koolitusse panustanud, olen ka ise esinenud seminaridel.

On teatud hulk kokkuleppeid, mis on väga selgelt keelatud ja kuritegelikud. Samas ei ole kohtupraktikat Eestis selles vallas väga palju ja paljud küsimused on läbi vaidlemata. Seaduse järgi läheb prokuratuur kohtusse vaid kriminaalasjadega, kus meie hinnangul on piisavad tõendid süüdimõistmiseks. Samuti arvestame rahvusvahelise praktikaga.

Võimaliku kartelli uurimiseks saab kriminaalmenetlus tõepoolest käivituda päevapealt, kui ilmnevad kuriteokahtlusele viitavad tunnused. Võime kriminaalasja alustada enda informatsiooni analüüsi tulemusena, samas on menetlusi alustatud ajakirjanduses avaldatu alusel.

Kuna kartelliosalised tehtud kokkulepetest eelduslikult rääkida ei soovi, siis on paratamatult vajalik selliste uurimiste puhul läbi analüüsida ka ettevõtetes talletatud info - dokumendid, e-kirjad jms -, mida saab kätte vaid läbiotsimise teel. Kartellikuritegu ei ole võimalik avastada, kui uurija või prokurör lihtsalt oma kabinetis istub ja "tausta" analüüsib.

Seaduse järgi on pealtkuulamine kriminaalmenetluses väga erandlik. Pealtkuulatud vestluste puhul on kontekst väga oluline. Oluline on ka see, mis enne või pärast sellised kõnesid objektiivselt toimus, näiteks see, kas hinnad muutusid.

Esmalt on oluline, et ettevõtjad konkurentsireeglite järgimise vajaduse endale selgelt teadvustaksid. Siinjuures on oluline ka ärikultuur, nii üldises plaanis kui ka ettevõtte sees. Samasugune nulltolerants, nagu see kehtib ettevõtjate seas näiteks korruptsiooni ja maksupettuste suhtes, peaks kehtima ka kartellikokkulepete suhtes. Aga kui ettevõtja tunneb, et ta on kas vastu tahtmist või teadmatusest sattunud juba kartelli osaliseks, on kindlasti soovitav pöörduda konkurentsiameti poole.

Seadus ise on kvaliteetne, kopeerides ELi õigust. Probleem on see, et nn hall ala kujuneb praktikaga. Meil on praktika minimaalne.

Keelatu ja lubatu piiri kujundab suuresti ka konkurentsiamet, mis areneb ja on täis entusiasmi. Praktika puudumisel kohtabki ootamatuid ja veidraid arusaamasid sellest, kuhu amet sekkuma peaks.

Üks viimaseid huvitavamaid näiteid oli see, kui üürileandja ütles üles üürilepingu ja konkurentsiamet hakkas seda uurima.

Paljuski on võimalik ka telefonis räägitavat tavalist vestlust, näiteks palju maksab vesi, piiritus, aktsiis, pudel ja kork kokku, kartellileppena tõlgendada.

Esineme konverentsidel, seminaridel ja erialaliitude teabepäevadel, siiski ei ole realistlik jõuda konkurentsiameti väiksemapoolse meeskonnaga kõikide ettevõtjateni.

Et vältida konkurentsiameti ootamatuid külaskäike, on soovitav konkurentsiõiguse põhitõed endale selgeks teha. Ettevõtja ei tohi konkurentidega vahetada sellist infot, mis võib omada mõju nende konkureerivale käitumisele. Selliseks infoks loetakse rahvusvaheliselt eelkõige infot, mis puudutab majandustegevust tulevikus, näiteks plaanitavaid hinnatõuse. Kui konkurendid teavitavad üksteist kavandatavatest hinnatõusudest, ei ole konkurentsiolukord enam endine ning tulemus võib olla võrreldav hinnakartelliga.