Teel haavatavuse poole

Kui ma oleks vandenõuteoreetik, siis seostaksin Elioni ja EMT tuumikvõrgu surma kättemaksuga selle eest, et nostalgilised taksofonid ajaloo prügikasti heideti.

Olen viimase aasta sees olnud olukorras, kus ma püüdsin taksofonist helistada. Olin Pärnus, mobiil ununes Tallinna. Kioskis, kus müüdi telefonikaarte, ei teatud, kus taksofonid asuvad. Turismiinfost sain teada, et Pärnus on kolm taksofoni: üks haiglas linnaservas, teine mere ääres ja kolmas, oh õnne, kesklinnas, teatris. Seal lähedal polnud omakorda kaarte müügil. Lõpuks palusin hoopis kohvikumüüjalt korraks telefoni ja sain kõne tehtud.

Elion põhjendas teenuse lõpetamist sellega, et taksofone kasutatakse vähem kui varem. Loogiline, kui on tehtud kõik, et see mugav poleks. Öösel poleks mul näiteks kuskilt küsida olnud, kust taksofoni leida, ja palju vähem võimalusi ka kellegi mobiiltelefoni laenata.

Mulle meeldiks, kui taksofonid oleks tagavaravariandina ikka kuskil helistajaid ootamas - raudtee- ja lennujaamades, haiglates, keskväljakutel vähemalt. Ja viimaseid sidekatkestusi arvestades võiks nad joosta mingit teist, sõltumatut sidesüsteemi pidi. Siis oleks see elanikkonna jaoks elutähtis teenus, nagu nimetas helistamisvõimalust sisejulgeoleku asekantsler Erkki Koort, mingit pidi ikka saadaval. Võib-olla saaks seda nostalgiatootena turundada? Või rahastada taksofone sise- või kaitseministeeriumi eelarvest?