Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Nuku- ja noorsooteatri 12 krutskiga jõulukingitust
Rõõmus, helge ja õpetlik - selline võiks üks tore lastelavastus olla. Nuku- ja noorsooteatri jõulutükk "12 kinki jõuluvanale" just sellise mulje jättiski.
Sisu poolest peaks lavastus olema tuttav neile, kes oma 15 aastat tagasi veel lapseohtu olid ja soome autorite Mauri ja Tarja Kunnase raamatuid "12 kinki jõuluvanale" ja "Jõuluvana" lugesid.
Samas sobib see tore teatritükk vaatamiseks ka kõigile teistele.
Olin ise lapsena nende raamatute suur austaja, mistõttu läksin lavastust väikse nostalgiatundega vaatama. Pettuma ma ei pidanud. Lugu on sama toredalt, siiralt ja heatahtlikkusest pakatavalt lava jaoks vormitud, nagu ta raamatust meelde oli jäänud. Selle jutustamisel olid abiks värvikirev lavakujundus, rõõmsad laulud ja muidugi lustakad tegelased.
Tegevus toimub Lapimaal Korvatundras jõuluvanakülas, kus käib vilgas jõulude-eelne askeldamine: kaartide üle arvestuse pidamine, piparkookide meisterdamine, kingituste valmistamine jne. Puhkamiseks eriti aega ei jagu.
Päkapikkude suure jõulupeoni on jäänud ainult kaksteist päeva.
Nagu kõikidele päkapikkudele meeldivad jõulud väga ka väiksele Villele (Mirko Rajas) ja koer Rekule (Anti Kobin), tema truule sõbrale. Ent kingituste ootamise asemel plaanib Ville teha kaksteist kingitust hoopis jõuluvanale endale.
Lavastajana teeb selle tükiga eduka debüüdi Taavi Tõnisson, kes teatri kollektiivi hästi ja ühtviisi tugevalt lugu mängima on suutnud panna. Kiidusõnad on ära teeninud ka kunstnik Kalju Kivi.
Väike sugulane, kellega koos etendust nautisin, sai endale igatahes terveks päevaks tegevust, sest oma kingid, mis tegemist vajavad, tuli samuti kiiremas korras välja mõelda.