Kuhu kaovad seadused?

Eesti avalik õigus proovib pingsalt välja murda nõukogudeaegse avaliku võimu käsitlemise paradigmadest, kuid kerge see ei ole. Toonagi tõukas ainuvõimu "poliitiline stabiilsus" märkamatult ametnikkonda kivistumisele, mis statistilise ja juriidilise "ülikorrektsuse" kaudu betoneeris sellesama "poliitiliselt stabiilse" ainuvõimu püsimise alustalad. Kinnine ring, mida teoreetiliselt saab lõhkuda valimiste kaudu, kuid praktikas on selleks vaja tugevat kodanikuühiskonda, mille ülim eesmärk on toimiva, mitte aga näilise demokraatia säilitamine.

Hea näide paradigmade lõhkumise keerukusest on juba aastaid riigikogus toppav avaliku teenistuse seadus ja ka uus korruptsioonivastane seadus, mis mõlemad - vaatamata sellele, et on koostatud koalitsioonierakonna poolt - põrkuvad jätkuvalt tagasi riigikogu kummiseinast. Tõsi, selleks, et selliseid kodanikuühiskonna arengu seisukohalt olulisi seadusi menetleda, peab olema reaalne tahe ja mitte ainult seaduseandjatel, vaid ka seadust ette valmistavatel ametnikel. Siit küsimus: kas uue korruptsiooniseaduse aastataguse haihtumise riigikogu komisjonide ja suure saali vahelisest ruumist tingis selle õigustehniline puudulikkus või hoopis kellegi kartus uusi põhimõtteid Eesti postsovetlikus riigiaparaadis rakendada?

Põhjuseid võib muidugi olla mitu, kuid seaduseelnõu lugemisel torkas vähemalt mulle kohe silma uus lähenemine ametiisiku mõistele. Täpsemini puudub selles eelnõus loetelu ametiisikutest, kes teostavad avalikku võimu. See on asendatud täpsema selgitusega ametiseisundist, mis toob kaasa ametiisiku staatuse. Senisele ametiisiku vastutusele otsustusprotsessi eest on lisandunud otsustusprotsessis osalemise või ettevalmistamise tase. See tähendab tegelikult ametiisiku mõiste olulist ja sisulist laienemist, kus esikohale tõuseb mitte ametikoha nimetus seaduses, vaid ametniku otsene tegevus. Eelnõu kohaselt saab ametiseisundit laiendada muu hulgas ametkondade parteifunktsionääridele.

Eesti riigivõimu praktikat on mõnegi ministeeriumi valitsemisalas kirjeldatud kui tagurpidi süsteemi. Mitte minister ei kujunda valdkonna poliitikat ja otsustusprotsessi, vaid seda mõjutatakse hoopis alt üles. Või valmivad otsused hoopis partei tagatubades. Iseenesest pole selles midagi paha - ministrid kui poliitilised võimukandjad ongi ju erakonna programmi elluviimiseks. Asi läheb aga haisema, kui protsessi mõjutamise taga on muud huvid - korruptiivsed ja seda nii isiklikku kasu kui ka erakonna toetamist silmas pidades.

Viimase aja kõmulisemad kohtuprotsessid, näiteks maadevahetusprotsess, näitavad ju selgelt, et poliitiline korruptsioon pole Eestist kuhugi kadunud, mistõttu selle ohjeldamiseks on vaja kõvasti tööd teha ka ennetaval ja hoiataval tasandil. See aga ongi uue seaduse põhiline eesmärk - luua õiguslik olukord, kus korruptsiooni võimalust nähakse juba otsustusprotsesside ettevalmistamisel.

Korruptsioon on ju kui narkomaania, kus ei piisa ainult narkodiileritevastasest võitlusest, vaid tuleb muuta ühiskondlikke eelhoiakuid ning tegeleda seda soodustavate teguritega, nagu näiteks (materiaalne) sõltuvus. Muidugi on omaette küsimus, kas pelgalt uus seadus suudab seda teha. Kodanikuühiskonnaks pürgival riigil on siiski vaja ka deklaratiivseid sõnumeid näitamaks, et riik on ikka rahva, mitte kitsa huvigrupi huvide eest väljas. Seaduse seiskamine võimukoridorides näitab, et erinevalt ühiskonnast ei taha osa avalikust võimust sellisteks muutusteks veel valmis olla.