ELi eelarve reformikava: taastame majanduskasvu

2003. aastal tõdes nn Sapir-aruanne (kasvava Euroopa agenda), et ELi eelarve on ajalooline igand. Nüüdki on nõukogus ja Euroopa Parlamendis poliitikuid, kes väidavad, et tee uue majanduskasvu ja konkurentsivõimeni viib aegunud eelarveprioriteetide kaudu. Lisaraha maaomanikele ja toiduainetööstustele. Uusi soodustusi, mis jätavad põllumajandussektoris turu mängust välja. Rohkem toetusi söekaevandustele, popkontsertidele ja kalalaevade kütusele. Selliste eelistustega eelarve puhul pole ime, et EL jääb majanduskasvu ja konkurentsivõime rongist maha.

EL on 20 aastaga teinud suuri edusamme. Oleme saanud paika siseturu ja euro. Lissaboni leping annab meile põhiseadusliku stabiilsuse. Stabiilsusmehhanismi kokkulepe paneb aluse tööle rahandusliku stabiilsuse tagamiseks. Kui aga tahame taastada majandusliku konkurentsivõime, peame tegema otsustavaid reforme. Alustama peame kohe ja ELi eelarvest.

Ses mõttes valmistas Euroopa Komisjoni teatis ELi eelarve läbivaatamise kohta pettumuse. Seal on mõndagi positiivset, ent puudub selge reformikava. ELi eelarve koosneb nappidest vahenditest, mida saaks kasutada erainvesteeringuiks või eratarbimiseks või siis riiklikeks kulutusteks liidu tasandist allpool - rahastama tegevusi, mis annavad tõelist üle-euroopalist lisaväärtust. Praegu koosneb ELi eelarve suuresti ridadest, mis ei täida neid kriteeriume.

ELi eelarve peab peegeldama tegelikkust. Paljud liikmesmaad on sunnitud oma riigieelarveid oluliselt kärpima. Järgmine mitmeaastane eelarveraam peab seepärast olema kitsam, teravam ja enam kasvule suunatud. Eelarve ülempiir peaks jääma alla 1% ELi SKTst. Vanadest prioriteetidest kinnihoidmise asemel peaks EL suunama kulutusi teadusesse, keskkonda, investeerima ühisesse välis- ja julgeolekupoliitikasse ning võitlusse organiseeritud kuritegevusega.

ELi eelarvet peaks vähendama ja kaasajastama, kärpima kulutusi ühisele põllumajanduspoliitikale, mis omakorda peaks enam rõhku asetama hea keskkonna jt kollektiivsete hüvede tagamisele. Tõukefondid keskendugu ELi kõige enam abi vajavaile piirkondadele.

Võtame Euroopa tuleviku eest vastutuse. Minu veendumus on, et EList saab uuesti dünaamiline ja maailmas konkurentsivõimeline teadmistepõhine majandus, kuid selle eeldus on loobumine eilseist eelarveprioriteetidest. Tuleviku heaolu saavutamiseks vajab Euroopa uut lähtepunkti. Selle väljaütlemine ei ole naiivne või ebaeuroopalik. See ongi ELi tuleviku eest vastutuse võtmine. See ongi juhtimine. Vaja on otsusekindlust.