Eesti majanduspoliitika vajab siiski muutusi

Uus võimust võttev majanduspoliitika põhineb hästi unustatud vanadel John Keynesi ideedel, mida püütakse sobitada tänapäeva oludega. Tänapäeva uuskeinsiaanliku mõtte arendajad peavad majanduskriiside peamiseks põhjuseks hoopis riikide ebapiisavat sekkumist majanduse toimimisse ning turu iseregulatsiooni võimet väga piiratuks. Nende arvates õnnestus eelmise sajandi Suure depressiooni ületamine tänu Keynesi pakutud riiklike reguleerimise meetmete rakendamisele rahanduses, ettevõtluse stimuleerimisel ja tööpuuduse vähendamisel. Kuid ka uuskeinsiaanlaste meetmetest ei pruugi arenenud riikide majanduste kriisist väljatoomiseks piisata, sest nende mahukad toetuspaketid on kasvatanud mõnede riikide välisvõla ajaloo kõrgeimale tasemele, suurendavad valitsuskulusid ja tekitavad uusi mulle, mis ähvardab neid riike pankrotiga.

Tuleks kasutada erinevaid meetmeid. Kahtlemata on aga õige keinsiaanlaste seisukoht majandusarengu tsüklilisest iseloomust, mis eeldab valitsuse valmisolekut ja oskusi majanduslangust pehmendada - investeerida ja luua töökohti siis, kui erasektor seda enam ei suuda teha. Sellepärast otsivad paljud majandusteadlased ja poliitikud nn kolmandat teed. Ilmselt on vaja ületada ideoloogilised erimeelsused ja tunnistada, et globaalselt muutuvates tingimustes on vaja majanduse juhtimisel vaheldumisi kasutada nii turujõude kui ka sekkumist erinevate meetmetega.

Eesti jõudis liberaalse valitsuskoalitsiooniga Euroopa ühe suurima majanduslanguseni. Mitte kunagi varem pole Eestis olnud nii palju töötuid ja heitunuid kui käesolevas kriisis. Väliskapitalile kuuluvad ettevõtted viivad kasumi Eestist välja maksuvabalt ning euro tulekuga pole Eesti saanud loodetud välisinvesteeringute kasvu, kuigi siinne tööjõud on vähemalt kolm korda odavam kui Soomes. Absoluutses vaesuses elavate inimeste (riigi elatusraha saajate) arv on jõudnud enam kui 165 000 inimeseni.

Euro nimel tehtud eelarvekärped on nii tootmistegevuse kui ka tarbimise füüsilise mahu Eestis niivõrd kokku kuivatanud, et küsitavaks on muutunud Eesti majanduse taastumine ja isegi eurotsooni nõuete (eelkõige inflatsiooni) edasise täitmise võime. Vaid Lätis ja Kreekas on peamised majandusnäitajad veel kehvemad. See tähendab, et Eesti varasem majandusedu on paljuski maha mängitud. Edukast reformiriigist on saanud stagnatsiooniriik. Krugman võrdleb majanduskriisi Balti riikides Suure depressiooniga ja leiab, et kaotatu tagasitegemiseks kulub aastaid. Seega on liberaalne õhukese riigi majanduspoliitika Eestis toonud kaasa mitte ainult kestvalt kõrge tööpuuduse, vaid ka riigi ja rahva erosiooni.

Sellest hoolimata sai Reformierakond suurima häältesaagi. Kuid see pole siiski rahva ja isegi mitte valijate enamuse mandaat jätkata vana majanduspoliitikaga. Reformierakonna majanduspoliitika vigade tõttu kriisi ajal on Eestist kujundanud äriühiskond, kus on väga suured lõhed rikaste ja vaeste vahel, sotsiaalne õiglus ja sidusus aga vähenenud, mis on omakorda pingestanud ühiskonna toimimist ja suurendanud julgeolekuriske.

Reformierkond hiilib solidaarsusest mööda. Nüüd on Andrus Ansip lubanud teha Eestist jõuka Põhjala riigi, mis väärtustab inimeste vabadusi ja soosib madalaid makse (Äripäev, 3.03.2011). Paraku on Põhjamaade võrdsust soosiv ja egalitaarne ühiskonna ja majanduse juhtimise mudel kardinaalselt erinev Eesti liberaalelitaarsest ühiskonnamudelist.

Pigem on Reformierakond tegelikkuses eitanud kategooriliselt Skandinaavia maades levinud partnerlusühiskonna, nn konsensuskapitalismi põhimõtteid ning püüdnud mööda hiilida solidaarsusest ning sotsiaalsest vastutusest vaesemate ühiskonnaliikmete ees. Välisinvesteeringud lähevad üha rohkem aga nendesse riikidesse, kus on kvalifitseeritud tööjõud ja palju sotsiaalset kapitali. Sotsiaalse kapitali kasvatamine pole aga mõeldav ilma riigi investeeringuteta ja ulatusliku sekkumiseta, sest ainult riik saab tagada inimeste õiguse haridusele, arstiabile, sotsiaalabile jms. Lootus, et vaesemate inimeste probleeme hakatakse lahendama erasektoris rikaste ettevõtjate annetuste ja heategevuse kaudu, pole senini isegi majanduslikelt headel aastatel leidnud kinnitust.

Samas on kõigil Eesti kodanikel põhiseadusega sätestatud õigustatud ootus, et riik ka vaesemaid kaitseks, tagaks nende julgeoleku ja õigused ka majanduskriisi tingimustes. Kui aga riik oma elanikke ei aita ning seab äri- ja ettevõtjate huvid kõrgemale reakodanike huvidest, pole kodanikel riiki vaja. Riigi on loonud aga kodanikud, mitte erafirmad. Eraettevõtjad, eriti veel välismaalased, ei hakka kunagi riigi suveräänsust kaitsma, nad kolivad oma tegevuse lihtsalt mujale, kus turvalisem ja ökonoomsem tegutseda.

Seepärast peaks uus valitsus olema senisest laiema ideoloogilise kandepinnaga. Eesti paremale kreenis olevat majanduspoliitikat suudaks praegu tasakaalustada kõige paremini sotsid. Aasta-paari pärast võiks tulla kõne alla ka rahvuskonservatiivse IRLi, sotside ja Keskerakonna koalitsioon.

Kui maailma juhtivad riigid on pööranud selja uusliberaalsele majanduspoliitikale ja hakanud pankade ning suureettevõtete tegevust riiklike meetmetega ohjama, ettevõtlust stimuleerima ning lahendama sotsiaal- ja regionaalprobleeme, peaks ka Eesti suutma vabaneda oma dogmaks muutunud ideest, et turg ja euro lahendavad ka töötuse ja teised sotsiaalsed probleemid. Eesti kõik eluvaldkonnad ja piirkonnad vajavad suurt tähelepanu, ennekõike aga töötajad kui Eesti majanduse suurim potentsiaal. Eesti vajab terviklikku abinõude paketti majanduskriisi ületamiseks ja uuele arenguteele suundumiseks.