Efektiivse e-teenuse tagavad ideekonkurss ja koordineeritus

Valimistulemuste edastamisel tekkinud tarkvaraprobleemid polnud vast kellelegi esimene märk, et riigi IT-lahendustega on midagi valesti. Algpõhjuseid tuleks aga otsida mujalt kui tarkvarast või IT-firmadest - korraldatud riigihanked ei täida praegu oma funktsiooni.

Iga uus ja innovatiivne lahendus on mõeldud eelkõige kasutajatele. Praeguseid IT-lahenduste riigihankeid võiks aga võrrelda näiteks mööbli masstootmisega - kirjeldatakse, milline see peab olema, ning odavaima pakkumise tegija saab konveieri tööle panna. Et me e-riik oleks tõepoolest teistele eeskujuks ja me IT-tiiger poleks hoopiski topis, nagu teda Aarne Rannamäe "Valimisstuudios" nimetas, tuleks analüüsida, kas me soovime muuta senist tööharjumiste käitumisloogikat ja milliseid uusi võimalusi meile IT-lahenduste kasutuselevõtt toob. Vaid nii saab riigihanke tellija teada, mida ta tegelikult vajab. Ja kuidas see kasutajale sobib.

Möödunud aastal teatas riigikontroll, et kolme ministeeriumi auditeeritud IT-arendustest suudeti projekt kavandatud mahu ja funktsionaalsusega ellu viia tähtajaks vaid pooltel juhtudel. Auditi tulemusel soovitati enne projektide algatamist hinnata nende teostatavust, teha tasuvusanalüüs ning järgida projektijuhtimise reegleid. Paraku näitab kogemus riigihangetega, et enamikul juhtudel teeb tellija süvaanalüüsi koos juba välja valitud teostajaga. Tööde tegelik maht selgub aga alles analüüsi käigus. See tähendab, et riik kui tellija ei tea tegelikult, mida tellitav lahendus endast üldse kujutab, kui kaua võtab aega selle tegemine ja kui palju on vaja ressurssi. Parimal juhul on teostajal aega aasta, ent selle sisse ei mahu ei korralik testplaan ega juurutus. Aga e-riigi mõte peaks olema innovatiivsed lahendused, mis lihtsustaks kasutaja elu. Praegune tendents on aga seniste tööharjumuste toetamine tarkvaraga (mis pahatihti teiste süsteemidega suhelda ei taha). Abiks oleks rakendusuuringud, millega saaks kindlaks teha, kuidas ideelahendus eri süsteemidega suhtleb või kuidas ta seda teha võiks. Surve konveieril tootmiseks lõpeb tihti sama kurvalt nagu valimistulemuste edastamine.

Õpiks ehitusest? Nii nagu uute hoonete planeerimisel korraldatakse enne soodsaima ja sobivaima lahenduse leidmist arhitektuurikonkurss, võiks e-lahenduste tellimisel korraldada ideekonkursi. See eeldab, et pakkuja saab tellija probleemist aru, tal on olemas mingi visioon ja mudel, kuidas probleemi lahendada.

Peamine argument ideekonkursi vastu on raha - parimad lahendused võtavad paratamatult rohkem raha. Pealtnäha. Sest iga loodud, kuid mitte toimivat lahendust tuleb edasi arendada ja iga lisaarendus nõuab raha. Kui riik suudaks e-teenuseid arendada koordineeritult ja iga ministeerium ei telliks oma isiklikku süsteemi, poleks ideekonkurss probleem. Kui avaliku sektori käsutuses oleva IT juhtimine oleks ametkondadeülene ja koordineeritud, ei oleks parima lahenduse tellimine kallim analüüsita riigihankest, pigem vastupidi. Ning teostaja ei pea olema hirmul, et tellija lepingus kirjeldamata jäänud lisaarendusi nõuab, soovimata nende eest maksta.

Kuidas jõuda selleni, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia oleks riigi prioriteet ka tegudes? E-riigi akadeemia jagab Eesti kogemust välismaale, enamasti kolmandatele riikidele. IKT Demokeskus tutvustab siin välja töötatud lahendusi väliskülalistele üle maailma - ent demokeskus on eraalgatus, ettevõtete endi huvist loodud mittetulundusühing... Valitsuse tasandil IKTst justkui räägitakse ja ei räägita ka.

Tõeliseks pildile pääsemiseks on vaja koordineeritust. Miskipärast ei näi aga üksmeelt kusagilt. Isegi huvi mitte. Riigikogusse kandideerijaist pöörasid IKT-le tähelepanu vaid IRL ja Reformierakond. Teised ei puudutanud teemat üldse või tegid seda äärmiselt napisõnaliselt. Iga ministeerium vastutab oma e-teenuste ja -lahenduste eest ise, riigi lahendusi tellib majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ning kohalike omavalitsustega tegeleb hoopis siseministeerium. Lisaks Riigi Infosüsteemide Arenduskeskus, kes raha jagab ja selle kasutamist kontrollib.

Füüsikaseadusedki ütlevad, et kui üht asja tirida mitmes suunas, ei hakka ta liikuma, vaid seisab paigal. Nii ka IT-tiigriga, keda vähemalt kodanikud tahaksid hüppamas näha - et e-teenused oleksid turvalised ja kasutajasõbralikud ning Skype ei jääks ainsaks, mille järgi Eestit teatakse. Et tiiger jälle kõrgele ja kaugele hüppaks, on vaja ühtset koordineerimist, analüüsi ja ideid.