Rassism - ühiskonda õõnestav taud

"Koduabiline" on sügavalt liigutav ja ajatu jutustus 1960ndatel Ameerika ühiskonnas eriti teravalt valitsenud rassiprobleemidest valgete ja mustade vahel.

Siiani kõikjal maailmas laineid löönud ja palju austajaid kogunud film "Koduabiline" põhineb Kathryn Stocketti samanimelisel debüütromaanil, mille näol on tegemist viimaste aastate kirjandusmaailma ühe suurima edulooga.

Olgugi et algselt tundmatu autori kirjutatud käsikirja lükkas omal ajal tagasi ligikaudu 50 kirjastust, on nüüdseks raamatust saanud ülemaailmne bestseller, mis ületab piire rahvuste ja rasside vahel.

Menu on osaks saanud ka filmile, mille autor on Kathryn Stocketti keskkoolikaaslane Tate Taylor. Film on Ameerika Ühendriikide kinokassadesse kogunud üle 160 miljoni dollari.

Lugu ühiskonna silmade avamiseks. Selle populaarse 1960ndatel toimuva loo keskmes on tarmukas ja ettevõtlik Skeeter, keda kehastab Emma Stone. Noor naisterahvas on tekitanud oma sõprade ja sugulaste seas paraja halvakspanutormi sellega, et eelistab abiellumisele ja pere loomisele hoopis ajakirjandusõpinguid ülikoolis ning sellele järgnevat karjääri.

Pärast kooli lõpetamist suundub Skeeter tagasi oma kodukanti Mississippisse, kus näeb kõikjal enda ümber rassismi ja mustanahaliste koduabiliste väärkohtlemist. Viimast kohtab ta eriti oma eakaaslaste poolt, kelle kasvatasid üles needsamad armastavad ja hoolitsevad mustanahalised naised.

Tundes, et tema õiglustunnet on sügavalt riivatud, otsustab Skeeter panna kirja ja vormistada raamatuks selle, mida ta enda ümber näeb. Kuigi algul ei ole tal kerge leida neid, kes sooviksid oma elust koduabilisena rääkida, osutub ettevõtmine kokkuvõttes suuremaks ja skandaalsemaks, kui esmapilgul paistis.

Dialoog rassismi teemal. Film pakub ühe peaosatäitja, koduabilist kehastava Octavia Spenceri sõnul suurepärast dialoogi ühiskonnas tabuks kujunenud teemal. "Kindlasti ei ole see aga ainus valupunkt, millest inimkond peab üle saama. Seksism, ealine eelistamine, homofoobia ja muu säärane vajaksid samuti tähelepanu," on ta veendunud.

"Arvan, et film on hea võimalus arutleda avalikult neil väikestel räpastel teemadel, millest muidu ei taheta rääkida. On aeg panna inimeste nägude ette peegel ja küsida, mida nad sellest päriselt arvavad," leiab ta.