Parim lihakoht asub Kadriorus

Restoranide edetabeleid on mitmesuguseid, üks neist siinsamas minu söögilugude juures. Atmosfäär, teenindus, toit - loomulikult on kõik need küljed olulised ja mõni koht ikka parem kui teine. Kui aga üks veendunud lihasööja, kellele väline tilulilu eriti korda ei lähe, peaks söögikohtade edetabeli kokku panema, oleks Kadrioru Argo seal kindlasti eesotsas.

Eks neid ausaid lihakohti ole nii siin- kui ka sealpool südalinna teisigi. Ära tunneb need enamasti maja ümber parkivate autode järgi, mis on suured ja uhked. Järeldus: maksujõulisi kliente jätkub. Kadriorg on minu jaoks suhteliselt tundmatu piirkond, nii et autode järgi ma Argot üldse märkasingi. Mida imet üks madal majake küll sisaldab, et see niimoodi rahvast ligi tõmbab?

Argos pakutakse Gruusia roogasid. Sõin liha ja suppi, jõin Gruusia veini ja nüüd ühinen minagi kiidukooriga, mis seda võõramaalaste tehtud kodust kohta ülistab.

Akende taga võib olla samahästi Tallinn või Tbilisi, Moskva või Berliin, Kapa-Kohila või Nafplio, vahet pole. Sisekujundus peaaegu puudub, aga toolid ja lauad on olemas, taldrikud ja klaasid ka, aitab küll. Millised, pole oluline, peaasi on aus toit ja sõbralik teenindus.

Suured ja toitvad road. Tegelikult ei sobigi sõna "teenindus" Argos kasutada, sest seal ei teenindata, vaid võetakse külalisi vastu. Olete te kuulnud, et mõnele teenindajale oleks korda läinud, kui toitu on liiga palju tellitud?

Argos hakkasime hooga peale: midagi sissejuhatuseks, siis supp, siis praad. "Liiga palju tellite," ütles peremees, "te ei jõua seda ära süüa." Tal oli õigus. Argo šašlõkid on korralikud kõhutäied, supp oli ülearune, hatšapurist rääkimata.

Et maitseid rohkem saaks, võtsime siiski ühe hartšoo kahe peale ja hatšapuri palusime kaasa pakkida (see pandi kenasti karpi). Supp oli tummine ja tuline, lihtne ja lihane.

No ja lõpuks jõudsin siis liha juurde. Mina sõin grillitud seakarbonaadi, lauakaaslane lambašašlõkki. Lisandiks olid mõlemal kartulid, sibularõngad, tomatikaste ja natuke salatit - ainult hädavajalik, ei enamat.

Aga liha, see oli suurepärane. Kust need lihtsad lihakohad küll sellise kvaliteediga liha välja võtavad, imestan ma ikka ja jälle ja eriti siis, kui olen tipprestoranide varustusprobleemidest kuulnud.

Tagasihoidlik interjöör. Kumb oli parem, siga või lammas, on raske öelda, mõlemad olid mahlakad, parajalt küpsed ja lopsakad lihatükid oma parimas vormis.

Lambal oli lambamaitset parajasti niipalju, et söödavat identifitseerida; seal ilus taine tükk, millel pekist vaid mälestus ja maitse jäänud. Suurus oli muidugi selline, et sööd ja sööd ja sööd, aga otsa ei saa.

Minus peituv snoob püsis peaaegu kogu õhtusöögi vaguralt vait. Ainult korraks, kui plasttool lauakaaslase alla praginal kokku hakkas vajuma, tõstis ta pead ja katsus irooniliselt muiata. Aga kui peremees hoolitsevalt uut tooli tuli pakkuma, lõi snoobike pilgu jälle taldrikule ja lükkas uue lihatüki kahvli otsa. Mõnus ju!