Pilkupüüdvad maalitud uksed

Säästva Renoveerimise Infokeskuse praktilised koolitused on sisustus- ja viimistlushuvilisi tavaliselt pilgeni täis. Inara Tõugjas, uste dekoratiivtehnikas kaunistamise kursuse vedaja, pühib pintsli puhtaks ja teatab rõõmsameelselt: “Eile sattusime nii tööhoogu, et lõpetasime alles pool kümme õhtul.”

Kaunistatud uksetahvlid on seina veerde kuivama sätitud, Inara alustab ekskursiooni nende valmimise sünniloo tutvustamiseks.

“Ega siin midagi keerulist polegi,” julgustab ta. “On vaja korralikku aluspinda, head materjali ning konkreetset kava, mida teha soovime.”

Inara räägib, et uste dekoreerimise idee on iseenesest loogiline: on ju uks kui sisekujunduse detail paratamatult igas majas olemas. Vajadusel saab ust ka ühelt objektilt teisele viia. “Vanaaegne uks on juba ajalooliselt korralik puusepatöö, mis niiskuse käes ei mängi . Lisaks katab neid korralik alusvärv: kes omal ajal jaksas tahvelust tellida, see hoolitses ka selle eest, et uks korralikult värvitud saaks,” räägib ta.

Puhur kahjustab kruntvärvi. Hästi krunditud ajaloolist ust katab tavaliselt mitu värvikihti. Inara hoiatab nende kallale kergemeelselt kuumapuhuriga asumise eest: “Korralik vana uks on kenasti krunditud ja korralikult värvitud, tihti peidavad pealmised värvikihid endas kaunist aaderdatud pinda ja kuumapuhuriga me eemaldaksime ka need kihid, mis on huvitavad ja omapärased.”

Läikivale kilepinnale  maalinguid teha ei saa, seega tasuks sünteetiline värvikiht eemaldada.

“Alustuseks tasuks ust lihtsalt koputada, värv tuleb sageli suurte tükkidena lahti, jättes korraliku alusvärvi paika,” soovitab ta. “Lisaks võiks tasakesi ka nüri noaotsaga lükates kaasa aidata.”

Kui värvikiht ikka kohati tõrges on, siis võiks Majatohtri meistrite  soovitusel lubjapasta ja rohelise seebiga eemaldada värvi kihtide kaupa. “Maalingu tegemiseks pole vaja ust puusüüni masinaga  puhastada. Enamasti piisab ühe või kahe pealmise värvikihi eemaldamisest,” selgitab ta. Lubjapastaga puhastatud pind on maalingu tegemiseks tänuväärne, vajadusel võib selle ühtlustamise eesmärgil lasuurvärviga katta.

Läbipaistvalt kumavat lasuurvärvi sobib uksele kanda ka kohati – näiteks ainult uksetahvli osale või seda ümbritsevale raamile.

Värnitsavärv sobib hästi. Maalingute tegemiseks tuleb valida korralik värv.

“Lisaks kunstniku värvidele, mis on üsna kulukad, sobib suurepäraselt korralik värnitsavärv ehk keedetud linaõlivärv, mitte suvaline väikese õlisisaldusega õlivärv ehituspoest,” juhendab Inara. “Mina kasutan traditsioonilist valget maalrivärvi, millele lisan värvimulda,” räägib ta ja küünitab valget plastmasstaldrikut haarama. Tilgake värvi taldrikule, riiulilt purgist kübeke värvipigmenti juurde ning sobiv segu ongi valmis. “Nii saab luua samast toonist mitmeid varjundeid. Kõik pigmendid segunevad ka õliga,” nendib ta.

Joonis olgu põhjalik. Kuigi idee kunstipisik eelneva ettevalmistuseta uksetahvlile möllama lasta näib esmapilgul ahvatlev, soovitab Inara liigsest tormakusest siiski hoiduda. “Nii väldime juhuslikkust ja sobimatuid proportsioone. Tuleb hariliku pliiatsiga teha korralik joonis, et määrata esemete suurused ja täpne paigutus. Töö peab olema läbi joonistatud ja unustada ei tohiks ka varjusid.”

Kunstikeskooli tavalised  joonistamisreeglid on suureks abiks ja tulemus sobib ajaloolisse ruumi hästi.

Varjude ja valguse loomise tehnika. “Kõigepealt teed üldise joonise, kus määrad esemete suuruse ja paigutuse. Seejärel lisad varjud,  ühendades varjudega tausta ja eseme,” juhendab Inara  Tõugjas. “Oluline, et varjud ka omavahel ühendatud saaksid. Varjud maalitakse õhukeselt. Tasub vältida musta ja pruuni tooni, pigem võiks kasutada hästi õhukeselt ja lasuurselt sinakat või rohekat värvi. Ja kui varjude maalimine on valmis, siis viska see värv taldrikult minema. Enam töö juures seda tooni ei kasuta.”

Uksele maalitav ajalooline motiiv, rikkalik viljakandev oks, hakkab üha selgemaid piirjooni omandama. Pirnid, õunad, akantuse leht ja viinamarjad asetuvad oma õigetele kohtadele. Sobvaimaid värvitoone otsides tasub algajal maalikunstnikul proovida vaimusilmas hetkeks värvidemäng välja lülitada ja otsida must-valgeid hele-tumedusi.

“Niiviisi võiks läbi töö otsida, milline puuvili on heledam, milline tumedam, ja siis jälgida seda äratundmist maalimise erinevates etappides,” soovitab Inara.

Oluline on ka meeles pidada, et igal puuviljal on oma värvitoon – üht valmissegatud ilusat tooni ei maksaks kasutada maalingu igal detailil.  “Ja ka must-valges tagasihoidlikus aaderdust meenutavas lõpplahenduses ei ole midagi halba,” julgustab ta pintslit kätte haarama neidki renoveerimishuvilisi, kes värve pisut pelgavad.

Vastupidiselt varjudele kantakse valguselaigud valmivale maalile paksu värviga. “Valgete säravate laikudega ei tohiks siiski liialdada. Üks, kõige rohkem kaks ja aitab küll. Muidu tekib kribuline üldmulje ja efekt hajutub,” lausub Inara.

Eks töö lõpptulemus jääb olenevalt maalija iseloomust, tegija spetsiifilistest oskustest ning  töö materjalist ja vahenditest eripalgeline. Ent see just asja huvitavaks ning ainulaadseks teebki.