TÖÖSTUS. Katsetama peab ka  sertifitseeritud tooteid

Mistra-Autexi juhi Priit Tamme sõnul võiksid aga kõik tootjad sisseostetavat toorainet kontrollida. Praak ei ole alati silmaga näha.

AS Teede Tehnokeskus tegeleb ehitusmaterjalide vastavusnõuete tõendamisega. Tehnokeskuse sertifitseerimise projektijuhi Urmo Orujõe sõnul ei ole Eestis toodetud ehitusmaterjalide ja toodete tõendamisel suuri probleeme esinenud.

“Ma arvan, et probleem pole Eestis tegutsevate tõendajate pädevus või laborite võimekus, vaid asjaolu, et tõendamise ja katsetamisega tegelevad ettevõtted tegutsevad kasumit taotlevas erasektoris, kus kõikide teenuste osutamine ei pruugi ettevõttele olla otstarbekas,” märkis ta, lisades, et sertifitseerida ja katsetada saab ka naaberriikides.

“Endistes Nõukogude Liidu maades on sertifitseerimine odavam või Eestiga samal tasemel, Põhjamaades aga kallimad,” märkis Orujõe. Eestis algavad ehitustoodete sertifitseerimise hinnad alates 1000 eurost, millele omakorda lisanduvad katsekulud.

Rikkujad saavad kaela kopsaka trahvi. Ehitusmaterjalide vastavusnõudeid reguleerib ehitusdirektiiv, mille eesmärk on tagada ehitustoodete sobivus ettenähtud kasutuseks ning selle ohutus.

“Direktiiv on toote märgistamise aluseks, mis on omakorda eelduseks Euroopa Majanduspiirkonna (EEA) turule laskmiseks, võimaldades ehitustoote vaba liikumist EEA riikides. Ehitustoote nõuetele vastavuse tõendamise kord ja eri liiki ehitustoodete nõuetele vastavuse tõendamiseks vajalikud vastavushindamise protseduurid on kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri määrusega,” märkis Orujõe.

Ta lisas, et kui toote turule kättesaadavaks tegemisel ettekirjutatud tingimusi rikutakse, järgneb sellele kopsakas rahatrahv. Vabatahtlikke sertifitseerijaid on vaid üksikud.

Sertifitseerimine peab olema tootjale kohustuslik tegevus. Vabatahtlikkuse alusel tootjad toodangu või materjalide sertifitseerimiseks raha kulutada ei soovi.

“Üldiselt proovitakse ikka ilma hakkama saada. Sertifitseerimine ja sertifikaadi hoidmine on küllaltki kulukas,” sõnas projektijuht, märkides,  et toote vabatahtlik sertifitseerimine tagaks ilmselt tootjale paremad turustusvõimalused.

Praegu on Teede Tehnokeskuse registris 88 sertifikaadihoidjat, millest vaid seitse on vabatahtlikkuse alusel tehtud eksperthinnangud.

Tarnijate andmeid ei kontrollita. Mistra-Autex on tekstiilitootja, mis on omanud oma isiklikku katselaborit juba mitukümmend aastat.

Hiljuti investeeris ettevõte katsekoja rekonstrueerimistöödesse 365 000 eurot.

Lisaks ettevõttele endale kasutab Mistra-Autexi katselabori teenuseid vaid mõni üksik ettevõte.

Mistra-Autexi juhi Priit Tamme sõnul ei ole Eesti ettevõtetel katselabori teeneid lihtsalt vaja.

“Enamik usub tarnijate esitatavaid andmeid ning üle neid ei kontrollita,” kommenteeris Tamm, lisades “omast käest võin öelda, et vähemalt aastas korra tasuks seda siiski teha. Usalda, aga kontrolli pole aktuaalsust kaotanud. Meie tehases näiteks 100% sisseostetavatest toodetest läbib sisendkontrolli, ka regulaarse laboripoolse kontrolli, sest visuaalselt on võimalik avastada osa praakidest, aga osa tuleb välja alles kontrollkatsete käigus,” märkis Tamm.

Tema sõnul soodustab selline tegevus praagi ning ebakõlade avastamise juba lattu jõudes, mitte alles tootmises. Nii on võimalik praaktoode õigeaegselt välja vahetada, vältides sellest tulenevaid seisakuid.

Katsete hinnad 20–800 eurot. Selgitades katselabori tööd märkis Tamm, et toote nõuetele vastavust kontrollitakse kehtestatud spetsifikatsioonile.

“Igal toorainel on oma, meiega kooskõlastatud spetsifikatsioon ning sellele vastavust laboris kontrollitaksegi,” märkis ta.

Katsete hinnad varieeruvad vastavalt selle iseloomule. Lihtsamad katsed, nagu venivuse kontroll, algavad 20 eurost. Keerukamad katsed jäävad 600–800 euro vahemikku.

Mistra-Autex saab teostada enamikke füüsikalis-mehhaanilisi katseid, aga mitte keemilisi.

“Keemilisi katseid teeme ka ise välislaborites, peamiselt Rootsis,” märkis Tamm.

Võib usaldada, aga peab kontrollima. Tamme sõnul võiksid mis tahes tootmisharuga tegelevad ettevõtted oma tooraineid aeg-ajalt kontrollida.

“Tarbijana ei ole eriti lõbus osta mingi riietusese, mis esimese pesukorra ajal kaotab värvi, sest ta on valmistatud tingimustele mittevastavast toorainest. Seda toorainet ei saa kohe praagiks lugeda, sest võib-olla ostja või müüja ei leppinudki kokku, mis tingimustele materjal peab vastama. Olen kuulnud, et ka seda on ette tulnud ning suurem teadmine katsetest ja katsemeetoditest aitab selliseid olukordi vältida,” lisas Tamm.

Toiduainetööstuses jälgitakse väga hoolikalt, et toiduga kokkupuutuvad materjalid ei sisaldaks inimestele kahjulikke kemikaale. Seda reguleerib toiduseadus, mille järelevalvet teeb veterinaar- ja toiduamet (VET).

EstPak Plastik on plasttoodete ettevõte, kelle peamised kaubaartiklid on toiduainetööstuses kasutatavad plastkarbid.

Ettevõtte kvaliteedijuhi kt Merli Reitmanni sõnul on toiduainetööstuses kasutatavad pakendite materjalid rangelt reguleeritud.

Toidu plastpakend peab olema ohutu. “Toiduga kokkupuutuvad pakendid või materjalid, millest need tehtud on, tuleb kindlasti sertifitseerida. Sertifitseerimise all mõistame me siis n-ö heakskiitu, et toode on ohutu ning sobib toiduainetega kokkupuutumiseks. Keegi mingit eraldi sertifikaati selleks ei väljasta – tõenduseks jäävad testide tulemused ning algtoorme dokumentatsioon,” märkis Reitmann, lisades, et sertifitseerimine üht tüüpi materjalile läheb maksma umbkaudu 600 eurot.

Viimasel aastatel on tema sõnul täheldatud klientide suuremat huvi toodete vastavussdokumentide vastu. Suurenenud huvi põhjuseks peetakse VET-ameti tihedamaid kontrollkäike tootmisettevõtetesse.  Kui toode aga mingil põhjusel ei peaks ettenähtud kriteeriumitele vastama, ei lasta seda turule.

 

 

Mis on mis

Sertifikaat ja CE-märgis

Kauba või toote kvaliteedi või päritolu vastavustõend.Sertifikaatide väljastamine toimub spetsiifiliste standardite täitmise eeldusel.Näiteks puidu tarneahela sertifitseerimine hõlmab töötlemise, tootmise, transportimise ja levitamise kõiki etappe, mille kaudu jõuab toode metsast lõpptarbijani.CE-märgis näitab, et toode vastab asjakohastele ELi õigusaktidele ja et seda võib turustada kogu euroliidus.CE-märgistuse väljastamise alus on toote või teenuse sertifitseerimine.

Allikas: Äripäev

 

 

Kommentaar

Katsetamine kujuneb kulukaks

Toomas Laur, TTÜ ehitustehnoloogia õppetooli emeriitdotsent, tehnikakandidaatToodete sertifitseerimine ELis on ette nähtud seoses Uue lähenemisviisi direktiividega (üle 20) ja  mis on olnud  aluseks harmoneeritud tootestandardite koostamisele. Kuna Eesti on Euroopa Liidu eeskirjade järgimisel õiguskuulekas, siis seda võimaluste piires ka rakendatakse.Harmoneeritud standardite alusel toodetavatele materjalidele ja toodetele peab tootja andma CE-märgistuse (mitte segi ajada Hiina toodetega, kus CE-märk võib tähendada – China Export või China Electronics).Meie asutus tegeleb ainult ehitustoodete vastavustõendamisega. Sõltuvalt tootja toodete nomenklatuurist, tootja asukohast, vastavushindamise süsteemist (koos või ilma katsetusteta),  võib sertifitseerimise hind olla piires 800–4000 eurot.  Mida Eestis saab direktiivide valgusel sertifitseerida, saab näha Euroopa Komisjoni portaalis Nando. Milline on hind, teavad ainult tegijad.Katsekodade, st suurte katselaborite arv Eestis pole suur, kuna nende ülalpidamine nõuab kriitilist katsetustööde mahtu, mida Eesti väiksuse tõttu pole sageli võimalik tagada.Uue labori sisseseadmise maksumus sõltub suuresti profiilist ja nende  miljonite  eurode arvu ei oska arvata