Ave Lepik • 9. juuni 2012 kell 8:55

Kuidas Kreeka laenurahaga üksi pimedasse tuppa jäi

15. juunil ilmub Äripäeva raamatuklubis Michael Lewise bestseller „Buumerang: reisid uude Kolmandasse Maailma“, mis viib tempokale reisile läbi finantskaoses maailma. Ajal, mil kogu Euroopa ootab ärevalt uudiseid Kreeka eurotsoonist lahkumise kohta, aitab „Buumerang“ mõista võlakriisi tagamaid ning arenguid ka Eesti jaoks.

"Buumerangi" kohta kirjutab LHV Panga investeerimispanganduse juht Erki Kert: "Puurides sügavale iga islandlase, kreeklase, iirlase, sakslase ja ameeriklase pähe ja südamesse, lisab Lewis võlakriisi tõlgendamisse dimensiooni, mis kogu seni mõnevõrra logisenud pildi justkui loogiliselt kokku seob".

Järgneb peatükk raamatust.

Ja nemad leiutasid matemaatika

Pärast tundi lennukis, kaht tundi taksos, kolme tundi vanadusest nõdral praamil ja veel nelja tundi püstloodis kõrguvate rannakaljude harjal hullumeelselt kihutavates bussides, mida juhivad mobiilide külge klammerdunud kreeklased, jõuan ma kõrvalises paigas asuva tohutu kloostri väravasse. Egeuse merre ulatuv maasäär mõjub nagu maailma lõpp ja siin on sama vaikne. Oli hiline pärastlõuna, mungad olid kas palvetamas või tegid uinakut, üks neist oli jäänud valvuriputkasse valvama ja külalisi tervitama.

Koos seitsme kreeklasest palveränduriga juhatas ta mind igivanasse kaunilt restaureeritud dormitooriumi, kus veel kaks hoolitsevat munka ouzo’t ja maiustusi pakkusid ning kongide võtmeid jagasid. Tundsin, et midagi on puudu, ja siis taipasin: keegi ei küsinud krediitkaarti. See klooster pole mitte ainult tegutsev, vaid ka tasuta. Seejärel teatas üks munk, et järgmisena algab kirikus jumalateenistus: vesper. Nagu selgus, on alati järgmiseks sündmuseks jumalateenistus. Kloostri seinte vahel oli 37 kirikut ning õige kiriku leidmine, kus teenistus toimub, tõotas olla samaväärne ülesandega leida üles Volli Martin Hanfordi pildiraamatust „Kus on Volli?“.

„Millises kirikus?“ küsisin ma mungalt.

„Kui mungad tõusevad, minge nende järel,“ vastas ta. Seejärel mõõtis ta mind uuriva pilguga pealaest jalatallani. Mehel oli võimatult pikk ja sagris must habe, ta kandis pikka musta rüüd, mungamütsi ja palvehelmeid. Minul olid jalas valged jooksukingad ja suvepüksid ning seljas Brooks Brothersi firma päevasärk, käes plastkott, millel oli hiiglaslike tähtedega kiri: EAGLES PALACE HOTEL.„Miks te siia tulite?“ küsis munk.

See oli hea küsimus. Ma ei tulnud kiriku, vaid raha pärast. 2002.–2007. aastal üle terve planeedi pühkinud odavate laenude tsunami oli nüüd tekitanud uue reisivõimaluse: finantskatastroofi-turism.

Laen, see polnud paljas raha, see oli ka kiusatus. Laen andis tervetele ühiskondadele võimaluse ilmutada oma karakteri neid külgi, millel normaalsetes oludes polnud võimalust vabalt avalduda. Tervetele riikidele öeldi: „Tuled on kustunud, võite teha, mida tahate, ja keegi ei saa teada.“ See, mida keegi rahaga pimeduse katte all teha tahtis, erines riigiti. Ameeriklased tahtsid omada palju suuremaid maju, kui nad endale tegelikult lubada võisid, ning lasta tugevatel nõrku ekspluateerida. Islandlased tahtsid lõpetada kalapüügi ja hakata investeerimispankuriteks ning lasta alfaisastel oma allasurutud suurushullustust välja elada. Sakslased tahtsid olla veelgi rohkem sakslased, iirlased ei tahtnud enam olla iirlased. Kõik need erinevad ühiskonnad puutusid kokku ühe ja sellesama sündmusega, kuid igaüks reageeris sellele oma ainulaadsel viisil. Aga ükski reaktsioon ei olnud nii iseäralik kui kreeklaste oma: seda võis märgata igaüks, kes vaid paar päeva sealsete asjameestega vestles. Ent nägemaks, kui iseäralik see reaktsioon on, oli tarvis tulla sellesse kloostrisse.

Minul olid siinviibimiseks oma põhjused. Olin üpris kindel, et kui ma mungale ütleksin, mis need on, kihutaks ta mu minema.

Seepärast valetasin. Ja vastasin: „Räägitakse, et see on kõige püham paik maakeral.“

Olin Ateenasse jõudnud mõni päev tagasi, täpselt nädal enne järgmist kavandatud mäsu ja mõni päev pärast seda, kui Saksa poliitikud olid Kreeka valitsusele soovitanud võlgade katteks müüa maha saared ja pealekauba mõned iidsed varemed. Kreeka uus sotsialistist peaminister Georgios Papadreou tundis, et peab igasugust saarte müümise kavatsust eitama.

Reitinguagentuur Moody’s oli Kreeka krediidireitingu äsja langetanud tasemele, mis muutis kõik Kreeka valitsuse võlakirjad rämpsuks – ja paljud investorid, kellel neid võlakirju oli, ei pidanud neid enam omamisväärseks. Selle tagajärjel turul toimunud Kreeka võlakirjade hinnalangusel ei olnud lühiajalises perspektiivis erilist tähtsust, olid ju Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) ja Euroopa Keskpank kokku leppinud anda Kreekale, kus on 11 miljonit elanikku ehk kaks miljonit inimest vähem kui Los Angelese linnastus, 14 miljardit dollarit laenu. Peagi jäeti Kreeka vabadelt rahaturgudelt kõrvale ja see muutus teiste riikide hoolealuseks.

Kena kõik. Kuid pikas perspektiivis oli pilt sootuks nutusem.

Lisaks ligemale 400 miljardi dollari suurusele (ja üha kasvavale) tähtajaks tasumata riigivõlale olid arvude kokkurehkendajad Kreekas äsja avastanud, et valitsus on lisaks võlgu veel 800 miljardit või rohkem dollarit pensioniraha. Kõik see kokku teeb umbes 1,2 triljonit dollarit ehk rohkem kui veerand miljonit dollarit iga töötava kreeklase kohta. 1,2 triljoni dollari suuruse võla kõrval oli 145 miljoni dollariline päästepakett ilmselgelt pelk hea tahte avaldus, mitte lahendus. Ja need olid ainult ametlikud arvud, tõde ise on kindlasti hullem. „Meie inimesed läksid kohapeale kontrollima ega suutnud oma silmi uskuda,“ rääkis mulle IMFi kõrge ametnik veidi pärast esimeselt IMFi Kreeka-missioonilt naasmist. „Kujutage ette, mismoodi finantside üle arvestust peeti – neil oli teada, kui palju on kokku lepitud kulutada, kuid keegi ei pidanud arvet tegelike kulutuste üle. See ei ole isegi nõndanimetatud areneva turumajandusega riik, see on Kolmanda Maailma riik.“

Tuli välja, et kui valgus kustus ja hunniku kokkulaenatud rahaga omaette pimedasse jäädi, tekkis kreeklastel soov teha valitsusest fantastiliste summadega täidetud kingikott, millest võimalikult paljud kodanikud osa saaksid. Ainuüksi viimase 12 aasta jooksul on avaliku sektori palgad kogusummas reaalväärtuses kahekordistunud – ja selles ei sisaldu ametnike võetavad pistised. Riigitöötaja keskmine palk ületab keskmist erasektori töötaja palka peaaegu kolm korda. Riigiraudtee tulud on 100 miljonit eurot aastas, palkadeks aga kulub 400 miljonit, lisaks veel 300 miljonit muid kulusid. Riigiraudtee töötaja teenib keskmiselt 65 000 eurot aastas. 20 aastat tagasi ütles edukast ärimehest rahandusministriks saanud Stefanos Manos, et odavam oleks kõik Kreeka rongireisijad taksodesse panna: see kehtib praegugi.

„Meil on raudteekompanii, mis on üle igasuguse mõistuse pankrotis, samas ei maksta üheski Kreeka eraettevõttes säärast keskmist palka,“ rääkis Manos. Kreeka riiklik koolisüsteem on rabav näide ebaefektiivsusest: vaatamata sellele, et ollakse üks Euroopa mahajäänumaid, töötab seal ühe õpilase kohta neli korda rohkem õpetajaid kui esimesel kohal olevas Soomes. Kreeklased, kes oma lapsed riiklikku kooli panevad, peavad loomulikuks palgata lisaks ka eraõpetajad, et lapsed üleüldse midagi õpiksid. Kreekas on kolm riiklikku kaitsetööstusettevõtet: ühtekokku on neil võlgu miljardeid eurosid ja kahjum üha kasvab. Neil erialadel, mis on Kreekas klassifitseeritud „kurnavaks“, on pensionilemineku iga meestel 55 ja naistel 50 eluaastat.

Sellest hetkest hakkab riik jagama heldekäelisi pensione, kusjuures enam kui 500 Kreeka elukutsel on mingil kombel õnnestunud kurnavaks klassifitseeruda: juuksurid, diktorid-teadustajad, kelnerid, muusikud ja nii edasi ja nii edasi. Kreeka riiklik tervishoiusüsteem kulutab meditsiinivahenditele Euroopa keskmisest rohkem – ja mitu kreeklast räägib mulle, et pole sugugi ebatavaline, kui õed ja arstid tulevad töölt koju sületäite paberrätikute, pabermähkmete ja kõiksugu muu kraamiga, mida neil õnnestub laost pihta panna.

Tegelikult polegi tähtsust, kus lõpeb laristamine ja algab varastamine, kuna üks maskeerib ja sellega ühtlasi soodustab teist. Näiteks on üldiselt teada, et igale riigitöötajale lihtsalt tuleb anda altkäemaksu.

Riiklikku raviasutusse pöördujad eeldavad, et tegeliku ravi saamiseks peab arstidele maksma. Eluaeg riigiasutustes töötanud valitsusametnikud jõuavad ametist lahkudes osta endale miljoneid maksvaid eramuid ja lisaks kaks-kolm maakodu.

Kummalisel kombel pole Kreeka finantsistid etteheiteid peaaegu ära teeninud. Nemad jäid ikka vanadeks unisteks kommertspankuriteks.Nad olid Euroopa pankurite seas sõna otseses mõttes ainsad, kes ei ostnud USA kõrge krediidiriskiga laenudega tagatud võlakirju, ei võimendanud ennast laenurahaga ülemäära ega maksnud iseendale hiigelsuuri summasid. Nende pankade suurim probleem umbes 30 miljardi euro laenamine Kreeka valitsusele, mille käest see ära varastati ja maha laristati. Kreekas ei lasknud pangad riiki põhja, vaid riik lasi pangad põhja.

JÄRGMISEL HOMMIKUL pärast maandumist läksin kohtuma Kreeka rahandusministri Giorgos Papakonstantinouga, kelle tööks oli leida lahendus sellele fantastilisele jamale. Ateena suudab kuidagiviisi olla ühtaegu nii helevalge kui ka kasimatu. Värskelt värvitud ülikaunid neoklassikalised hooned on soditud värske grafitiga. Loomulikult leidub kõikjal antiikseid varemeid, kuid neil ei näi pistmist olevat kõige ülejäänuga. See on Los Angeles, millel on minevik.Rahandusministeeriumi pimeda ja kitsa sissepääsu juures kontrollib väike rühm turvamehi sisenejat käsimetalliotsijaga, viitsimata välja selgitada, miks metalliotsija häälitsema hakkas. Ministri ooteruumis kannavad tema päevaplaani eest hoolt kuus naist, kõik püstijalu. Naised tunduvad olevat paanikas ja äravaevatud ja ületöötanud ... kuid minister ise jääb ikka hiljaks. Üldiselt jätab see paik mulje, et ka oma parimatel päevadel pole see olnud suurem asi. Mööbel on kulunud, põrandat katab linoleum. Kõige hämmastavam aga on siin töötavate inimeste arv. Minister Papakonstantinou („Öelge mulle lihtsalt George.“) õppis 1980ndatel New Yorgi ülikoolis ja Londoni majanduskoolis ning töötas seejärel kümme aastat Pariisis OECD juures.

Ta on aval, sõbralik, noorusliku välimusega, raseeritud ja, nagu paljud Kreeka uue valitsuse tippmehed, ei meenuta mitte niivõrd kreeklast, kuivõrd inglast, tegelikult peaaegu ameeriklast.

Kui Papakonstantinou 2009. aasta oktoobris ametisse astus, oli 2009. aasta eelarve defitsiit Kreeka valitsuse hinnangu kohaselt 3,7 protsenti. Kaks nädalat hiljem korrigeeriti seda ülespoole, 12,5 protsendile, tegelikult osutus see olevat ligemale 14 protsenti. Tema ülesandeks oli välja selgitada ja maailmale seletada, miks see nii on.

„Oma ametisoleku teisel päeval pidin kutsuma kokku koosoleku, et eelarve üle vaadata,“ räägib ta. „Võtsin kõik riigieelarve osakonna inimesed kokku ja me alustasime otsekui avastusprotsessi.“

Iga päev tuli ilmsiks mõni uskumatu tühik. Mingil kombel oli valitsuse arvepidamisest välja jäänud iga-aastane miljardidollariline miinus pensioniraha osas ja valitsuses tegid kõik näo, et seda võlgnevust pole olemas, kuigi valitsus ju maksis pensione; ilmnes, et auk ettevõtjate pensioniplaanis ei ole mitte 300 miljonit eurot, nagu nad olid arvanud, vaid 1,1 miljardit eurot, ja nii edasi. „Iga päeva lõpus küsisin ma: „Nii, kas nüüd on kõik?“ Ja nemad vastasid: „Jah.“Järgmisel hommikul tõusis ruumi tagaosas kellegi väike käsi: „Tegelikult, härra minister, on meil veel üks 100 kuni 200 miljoni euro suurune auk.““

Nõnda kestis see nädal aega. Muude päevavalgele tulnud asjade seas oli hulk raamatupidamises arvele võtmata võltsitud tegevuskavasid töökohtade loomiseks. „Põllumajandusministeerium oli loonud 270 inimesest koosneva, kusagil arvele võtmata üksuse, mis pidi tegelema riigimaade fotode digiteerimisega,“ jutustab rahandusminister.

„Häda oli aga selles, et mitte ühelgi neist 270 inimesest ei olnud mingeid digifotograafiaalaseid oskusi. Tegelikult olid need inimesed elukutselt juuksurid ja muud taolist.“

Avastusretke viimaseks päevaks, kui ruumi tagaosas oli tõusnud viimane väike käsi, oli umbes seitsme miljardi euro suurune planeeritud defitsiit kasvanud rohkem kui 30 miljardile. Vastus loomulikule küsimusele – kuidas on see võimalik? – on lihtne: mitte keegi polnud kuni selle hetkeni viitsinud kõiki kulusid kokku liita. „Meil pole USA Kongressi eelarveagentuuri ega sõltumatut statistikaametit,“ seletab rahandusminister. Võimul olev partei tekitab lihtsalt suvalisi arve, nagu ise heaks arvab.

Selle arvuga läks rahandusminister Euroopa rahandusministrite igakuisele kohtumisele. Talle kui uuele inimesele anti sõna. „Kui ma neile selle arvu välja ütlesin, hakati õhku ahmima,“ jutustab ta.

„Kuidas see sai juhtuda? Ütlesin: teie, mehed, pidanuksite haistma, et see arv pole õige. Probleem oli selles, et minu ees seisval sildil oli kirjas „Kreeka“, aga mitte „Kreeka uus valitsus“.“ Pärast koosolekut astus tema juurde hollandlane ja ütles: „George, me teame, et see pole sinu süü, aga kas mõni inimene siiski ei peaks vangi minema?“

Oma jutu lõpetuseks rõhutab rahandusminister, et asi pole lihtsalt valitsuse valetamises kulutuste suuruse kohta. „See kõik ei piirdu võltsitud aruandlusega,“ ütleb ta. „2009. aastal lakkas maksude kogumine sootuks, sest oli valimiste aasta.“„Mida?“Ta hakkab naerma.„Esimene asi, mida valitsus valimiste aastal teeb – kutsub maksukogujad koju.“„Te teete nalja.“Nüüd naerab tema minu üle. Olen ilmselgelt naiivne.

 

 

Hetkel kuum